“Lõhnab, nagu oleks kokku traageldatud filmist “Nimed marmortahvlil”, “Wikmani poistest” kui ka mingisugustest Gailiti romaanidest,” heidab ta ette nõrka käsikirja, kirjutab Õhtuleht.

“Puuduvad originaalsed ideed ja kogu ajalookäsitlus jääb algkooliõpiku tasemele, tegu on äärmise, nii kunstilise kui dramaturgilise primitivismiga.”

Sarja ajaloolasest kaasstsenarist Lauri Vahtre märgib, et Alliku kibedust võib mõista, sest kõik, mille eest tema ja tema partei aastakümneid võitlesid, kaob käest: “On loomulik, et kibeduse pärispõhjust ei saa välja öelda ja tuleb esineda argumendiga, et seriaali kunstiline tase on madal — tüüpiline nõukogulik propagandavõte.”

“Veri on paksem kui vesi,” leiab ka sarja produtsent Raivo Suviste, vihjates sellele, et sarja tegevus toimus kahe maailmasõja vahel, kui Alliku vanemad — Eesti NSV riigitegelased Olga Lauristin ja Hendrik Allik — olid vangis.