1. Nagu pudru ja kapsad

Väiksena sõin praekartuleid suhkruga. Ise tegin omale üksi kodus süüa, ilma tundus maitsetu, ei tea kust selle peale tulin, et noh paneme siis suhkrut. Nüüd vahel kastan suhkrusse kartuli, aga jah, vorst moosiga, küpsised vorstiga, viiner jäätisega , friikad jäätisega, tort ja liha segamini. Täitsa loomulik tegelikult, ei jaksa ju ainult magusat järjest süüa.

2. Kopsupirukas ja võilillevõileib

Kopsupirukas on nämma. Soolapekk sibulaga leiva peal. Võilillelehed võileival, mõnus, vürtsikas.

Kui on oma sea maks, siis klopin toore maksa soola ja pipraga ära, saia peale ja tunnen kohe vajadust sellise söögi vastu. Praegugi jookseb suu vett.

Kondiüdi, peksan sea või veise sääreluud (supiks või süldiks keedetud) katki ja ludistan üdi välja.

3. Piimasupinahk ja põhjakaabe

Mulle näiteks meeldib piimasupinahk ja tükid mannapudru sees. Ja kui pudrupott on pisut põhja kõrbenud, siis kraabin põhjast selle kõrbenud osa just ära, see on nii hea!
Ka lihasuppidele panen piima hulka (küll ainult enda taldrikusse) ja kõik kartulitükid nokin välja, sest mul on selline tülpimus kartulist.

4. Keeduvorst vaarikamoosiga

Kui ma olin laps, siis meeldis mulle süüa keeduvorsti (lemmikvorsti) nii, et lõikasin viilu ja määrisin vaarikamoosi peale. nii sõingi. mitmeid toredaid viile.