Nõuab kodus elamise õigust Euroopa kohtust
Kinnisvaraturu mõistes ülimagusas kohas Kadriorus Faehlmanni tänaval asuvast hoonest kuulub kaks kolmandikku AS-ile Favorte ja üks kolmandik Tallinna linnale. Ehkki linn on endale kuuluvat mõttelist osa üritanud ka sellel aastal kaks korda erastada, pole see seni õnnestunud, sest tülikas Piirat on alati jõudnud esitada kohtule kaebuse ning enampakkumise nurjata.
Vaidluste sisuks on juba 1998. aastal tehtud Tallinna ringkonnakohtu otsus, mille järgi sai baltisaksa päritolu Raul Riemer kuue Tallinnas asuva elumaja omanikuks. Võtmeteguriks, miks kohus otsustas hooned Riemerile anda, sai ootamatult välja ilmunud leping, mille järgi ostis Riemeri vanaisa need hooned vahetult enne Eesti langemist Nõukogude võimu alla 1940. aastal. “Kohus langetas otsuse kõigest ühe dokumendi koopia põhjal, hindamata, kas sellel paberil esitatud andmed vastavad üldse tõele või mitte,” selgitas Piirat.
Kuigi päevade kaupa arhiivist materjale otsinud Piiratil tekkisid tõsised kahtlused lepingu ehtsuses, ei võtnud kohtud teda enam kuulda. “Probleem on selles, et kuigi ringkonnakohtu otsus puudutas otseselt proua Piirati õigusi, ei kaasatud teda menetlusse. Kõikides hilisemates otsustes viidatakse aga just sellele otsusele, kus Piirat ei saanud oma arvamust avaldada,” rääkis Piirati esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi.
Edasi muutus olukord Hallmägi sõnul veelgi absurdsemaks. “Lepingu kahtlast väärtust mõistnud halduskohus soovitas meil nõuda kohtuvigade parandamist. Paraku kaotati täpselt sellel päeval, kui halduskohtu otsus jõustus, Eesti õiguskorrast kohtuvigade parandamise instituut,” lausus Hallmägi. Tema sõnul soovitas riigikohus seepeale esitada hoopis teistmisavalduse. “Selle me ka esitasime, aga riigikohus ei võtnud seda menetlusse, öeldes, et vastav tähtaeg on lihtsalt möödas.”
Viimase võimalusena saatis Hallmägi kaebuse vahetult enne linnale kuuluva osa enampakkumist inimõiguste kohtusse. “Kas meie kaebus võetakse menetlusse, peaks selguma paari nädala jooksul,” lausus Hallmägi.
Kesklinna linnaosavalitsuse eluruumide peaspetsialist Harry Välja nentis, et linn on jäänud kahe tule vahele. “Ühelt poolt on meil alus lükata erastamist edasi, aga teiselt poolt on kaasomaniku poolt surve viia kõik toimingud lõpuni,” rääkis Välja. Kuidas linn miljoneid väärt majaga edasi käitub, on tema sõnul lahtine. “Kõigepealt ootame ära, kas inimõiguste kohus võtab selle menetlusse või mitte,” sõnas ta.
Linn tahab kuue sundüürnikuga majas enampakkumisele panna kaks eluruumi. Seega saaks kaks enampakkumise võitnud sundüürnikku endale eluruumi, ülejäänud neli peret aga peaks välja kolima.
Naabrimeheks Eesti rikkaim sundüürnik
Kurioosne on see, et oma õiguste eest võitleva kokaharidusega Urve Piirati ametlik naaber on endine justiitsminister ja Viimsi eksvallavanem vandeadvokaat Urmas Arumäe. Tõenäoliselt on Arumäe Eesti rikkamaid sundüürnikke. Kuid just tema esindas Raul Riemerit siis, kui kusagilt ilmus välja kahtluse alla seatud 1940. aastast pärinev leping.
“Põhimõtteliselt peaksid kõik [sundüürnikud] olema huvitatud, et tekiks erastamisvõimalus, aga ristisõja on üksi ette võtnud proua Piirat,” rääkis Arumäe. Oma sõnul ootab Arumäe lõplikku kohtuotsust ning soovib kindlasti osaleda enampakkumisel, kui linn selle lõpuks taas korraldab.
Riemerile tagastatud osa Faehlmanni 41 majast kuulub praegu AS-ile Favorte. Hoonega seotud plaanidest rääkides jäi ettevõtte omanik ja juht Rainer Hinno kidakeelseks. “Sellega ei ole mul mitte mingeid plaane,” lausus ta. Hinno sõnul ostis ta Riemerile kuuluva kaasomandi selleks, et hoone renoveerida ja korteritena maha müüa. “Praegu igatahes ei toimu selles vallas midagi. Tuleb oodata, kuni linn oma osa erastatud saab,” lisas ta.
Maa alt välja ilmunud lepingul võltsimiskahtlus
Urve Piirat on veendunud, et sadade miljonite kroonide liikumise otsustanud ostu-müügileping on võltsing.
Nii lepingu objektideks olnud hoonete kui ka selles mainitud tunnistajate kohta mitukümmend toimikut materjali kogunud Piirat toob üksteise järel välja hulk põhjuseid, miks dokument õige olla ei saa.
“Lepingut väidetavalt tõestanud tunnistajamehi polnud tegelikult üldse olemaski, leping oli kirjutatud täiesti vigaselt ja tagatipuks kasutati allkirjastamiseks pastakat, mida tollel ajal ei olnud üldse olemaski,” selgitas ta.
Ehkki salapärase lepingu järgi olevat Raul Riemeri vanaisa ostnud Kadrioru kinnistud 1940. aastal, ei olnud see Piirati leitud dokumentide järgi võimalik, sest kinnistud oli riigikassa arestinud. “Sama lepinguga väidetavalt ostetud kaks Nõmme krunti olid tegelikult juba aasta varem täiesti korrektselt maha müüdud,” lisas Piirat.
Aasta lõpus maksid väidetavalt kinnistud müünud omanikud aga kindlustusmakse edasi. “Kuigi leping sõlmiti väidetavalt Berliinis, ei käinudki Riemeri vanaisa politseiarhiivi järgi 1940. aastal Eestist üldse väljas ning tal ei olnud isegi viisat.“
Ka Riemeri esimene esindaja, ühena vähestest originaaldokumenti näinud Jüri Toomepuu on kinnitanud, et leping oli silmanähtav võltsing. Pärast lepingu väljailmumist loobus Toomepuu Riemeri esindamisest.