Raul Eamets: Hakkame taas riigistama?
Jutt on 700 miljardist dollarist, mida USA valitsus peaks päästeoperatsioonis kasutama, et USA finantssüsteemi kriisi leevendada. 3,5 triljonit krooni on Eestis mõistes suhteliselt hoomamatu rahasumma.
Tõsi, esimese katse abipakett seadustada laskis USA kongress põhja. Samas, mingi abipakett võetakse vastu nagunii ning mitusada miljardit maksumaksjate raha on juba pumbatud finantssüsteemi turgutamisse. Lisaks USA-le tulevad täna teated riigi abioperatsioonidest pangandussektori päästmisel (loe: natsionaliseerimisel) Suurbritanniast, Belgiast, Hispaaniast, Islandilt ja teistest riikidest.
Mis siis juhtus? Lühidalt öeldes on investeerimispangad sellised pangad, mis laenavad raha firmadele, k.a pankadele, nad ei ole traditsioonilised pangad, mis hoiustavad inimeste raha ja siis seda edasi laenavad.
USA kinnisvarabuumi ajal, kui intressid olid madalad, andsid tavalised kommertspangad lahkelt kinnisvaralaene ka neile, kes tegelikult, n-ö normaalsetes majandusoludes mingil põhjusel — näiteks väike sissetulek — laenu ei oleks saanud. Raha saadi paljuski nendeltsamadelt investeerimispankadelt, kes nägid selles head ja kiiret teenimisvõimalust.
Keegi peab kahjud kandma
Sama skeem toimis Eestis, ainult et meie kinnisvarabuumi taga olid meie pankade emapangad Skandinaavias, kes läkitasid Eestisse lahkelt rahalaevu, mitte otseselt investeerimispangad. Mingit otsa pidi said ka Skandinaavia pangad raha USA investeerimispankadelt, aga õnneks polnud summad tead mis suured.
Nüüd, kui kinnisvaramull on lõhkenud, on ka needsamad kommertspangad tõsistes raskustes, sest inimeste laenude tagatiseks olnud kinnisvara väärtus on kukkunud, intressid tõusnud, inimesed ei jõua enam raha pankadele tagasi maksta. Sealt edasi on raskustes ka investeerimispangad, kes kommertspankadele raha andsid.
Võlakirjad, mis ringlesid, on oma väärtuse kaotanud, samas olid needsamad võlakirjad uute võlakirjade garantiiks jne. Usaldus on kadunud, ja kui usaldust ei ole, siis kukuvad finantsskeemid kokku.
Tegemist on selles mõttes tüüpilisi raha loomise skeemiga; kõik turu osalised pööritavad võimendusega raha ehk siis — instrumente (raha saamise lootust) on turul palju rohkem kui tegelikku reaalset raha. Nii toimivad tänapäeval maailmas nii kommerts- kui ka investeerimispangad ning ka kõik teised, kes finantsturgudel toimetavad.
Ega ilmaasjata ei ole USA-s löögi all ka kindlustusfirma, sest ka nemad ei ole enam võimelised kõiki kahjusid heastama. Ühesõnaga — suur finantsmull on lõhkenud ja keegi peab nüüd kahjud kandma.
Keynes on tagasi?
Majandusteoorias on kaks üldlevinud lähenemist, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Esiteks, n-ö vabaturumajanduse ideoloogid (ajaloos võib tagasi minna kuni A. Smithini) ütlevad, et selline ongi turumajandus: kriisid puhastavad seda ning turg laseb varem või hiljem õhu välja. Ehk siis ettevõtted lähevad pankrotti ja nende koha võtavad varem või hiljem üle uued turuosalised ja kõik läheb jälle edasi.
Teine ideoloogia (eeskõneleja J. M Keynes) ütleb, et valitsus ei tohi sellist asja niisama pealt vaadata, vaid peab sekkuma, sest paljud — antud juhul näiteks kodulaenu võtnud inimesed –kannatavad ja keegi peab neile abikäe ulatama. Turg ei suuda ise ennast kriisi tingimustes stabiliseerida, või teeb seda väga suurte sotsiaalsete kaotuste hinnaga. Ka kindlustussüsteem võib selliste mastaapsete mullide puhul hätta jääda, ja siis ei ole enam kedagi, kes tavainimest aitaks.
Kui tänast USA-d iseloomustab üldjoontes esimese ideoloogia, sest USA-d peetakse vabaturumajanduse kõige suuremaks kantsiks, siis viimaste nädalate sündmused panevad küsima, kas siin on midagi kapitaalselt muutumas.
Mida praegu tehakse? Praegu sisuliselt natsionaliseeritakse finantssektorit (ka ilma selle oodatud 700 miljonita). Kas see tähendab, et üks ideoloogia on jälle ennast ammendanud ning me pöördume riigi aktiivse majanduspoliitika poole, mida eelmise sajandi alguses jutlustas Keynes?
Tänased USA valitsuse otsused ning kavandatavad valitsuse finantsmeetmed annavad tõestust, et asi liigub väga selgelt selles suunas.
