„Tõehetk“ toob kätte turvalise võimaluse tabada ekraanil etlejat häbitu valetajana. Mida kõrgemal ühiskondlikul positsioonil valetaja on, seda mahlakamalt nauditav on häbistav litakas. Et arukamad eestlased on üldiselt umbusklikud, tuleb tõenäoliselt leppida vähemtuntud etlejatega. Mistap tarnib „Tõehetk“ sedavõrd napimalt tõelisele eestlasele omast parastamisrõõmu.

Vaevalt õnnestub saatesse vastajaks-etlejaks tarida mõnd kodumaist ministrit. Ülim saavutus oleks vahest vaatajate ees valederisti naelutada (ja siis põhjalikult roosata-rappida) mõni tänini veel aususe nimbuses peesitav üliagar riigikogulane. Küsimused võiks olla näiteks hiljuti antud valmislubaduste siiruse kohta.

Saates puudub ebateadus. Lugege ise kas või Vikipeediast valedetektori ehk polügraafi kohta. Teaduslikud printsiibid. Suhteliselt primitiivne, kuid üsna tõhus riist, mida lihtne mis tahes Eesti haiglas kokku panna. Iseasi muidugi, et selleks puudub vajadus. See oli juba läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul, kui ühes EÜE rühmas taolise riistaga peoõhtul päikeseloojangul legaalseid lõbustusmänge etendati.

„Tõehetk“ on kokku pandud lihtsa eesmärgiga — papitegemiseks reklaamimüügiga. Piisab kutsest: tule priitahtlikult ja vasta ausalt esitatud küsimustele. Ekraanil etleja enda elust. Kes aus — saab miljon krooni imelihtsalt.

Kindlasti pole saates osalejad vaimse seisundi poolest ühiskonnaohtlikud. Inimestena on nad aja küll pireke lihtsameelsed. Neid pimestab kuulsuse- ja rahajanu. Võimalus saada superstaariks otse Vändrast või Vastseliinast. Nad ei mõtle tulevikule 15 aasta pärast.

Tsipake on neis ka ekshibitsionistlikkust (eesti keeli — liputajakalduvusi). Lisaks masohhismi rohejuustulikult erutavat tõmmet võimaliku vahelejäämise ees. Neis võbeleb erootilise hõnguga hirmukübemekese judisev mõnu — et neid võidakse tabada otse valelt. Ja saada häbistatud kogu eestikeelse vaatajaskonna ees „delikaatsete isikutegude aedikus.“ See on neile lummav kutse. Nad on algajad mängurid.

Noorel Pärnu daami ootamatul mälukaotusel (TV-saates ei suutnud ta meenutada, kas talle senise lühikese eluea jooksul oli juba alastiposeerimise eest rahas tasutud või mitte), on olemas psühhoanalüütiline seletus — teatud mälestuse tõrjumine alateadvuse hämarasse unustusse.

Eesti ühiskonna jätkusuutlikkuse arenguperspektiivilt on huvitavamad hoopis „Tõehetke“ andunud vaatajad. Nende sisimas hakkavad selle saate puhul ootamatult sisisema-sirisema kaugete roomajatest esivanemate verejanulised instinktid. Neist arukamad võivad endas ootamatult avastada senivarjatud sadistlikke kalduvusi. Miks muidu üldse naudiksid nad oma rahvuskaaslase, sookaaslase, eakaaslase — ja vahel koguni tuttava — täielikku hingelist alastirebimist ning näitamist moraalse mölakana?

Ometi ei viita ekraanil etleja ootamatult ahingu otsa löödud angerjana vingerdamise nautimine eestlaste väidetavalt pahale iseloomulikule joonele — armastusele nautida oma rahvuskaaslase piinu. Siin on tegemist millegi üldisemaga, millest avalikult ja ausalt ei taheta kõnelda. Sest keep smiling’uga varjatud sadismi üle arutlemisest püüab poliitilise korrektsuse taha pugev Õhtumaa kramplikult hoiduda.

Nii et vaadake ikka „Tõehetke“. Jälgige oma sisimate ürgsete kihude kobrutusi. Sellega jõuate aegamisi lähemale oma tõelisele eetilisele Minale. Missugune see siis ka ei ole.