Dubenski rajoonist Povodvele külast pärit Valeri Bortšin ja Kotškurovi rajoonist Polevaja Tavla külast pärit Olga Kaniskina tulid olümpiavõitjaks 20 km kilomeetri käimises. Riigipea lubas olümpiavõitjaile kinkida korteri, auto ja veel muudki. Venemaa presidendi vastuvõtt ja kingitused tulevad septembris. Tore, aga miks see meid peaks puudutama?

Asi on nimelt selles, et Olga Kaniskina ja Valeri Bortšin on ersamordvalased, mitte venelased, nagu meie rahvusringhääling ja kirjutav ajakirjandus teada annavad. See annab tunnistust sellest, et ega me tihtipeale sellele mõtlegi. Kui paljud meist ikka teavad, et olümpiavõitja Raissa Smetanina on komi ja olümpiavõitja Galina Kulakova udmurt?

Kahjuks on nii kujunenud, et ilma riigita vähemusrahvuste esindajad on nagu puudega inimesed, kuid nende võimalused olümpiale pääseda on veelgi väiksemad. Invaolümpia on meil olemas, kuid vähemusrahvuste oma ei ole. Nii peavadki näiteks Venemaa soomeugrilased leppima sellega, et neid isegi eestlased peavad neid venelasteks. Alles paarkümmend aastat tagasi peeti aga venelasteks eestlasi.

On kurb tõsiasi, et Venemaa on vähemusrahvused viinud olukorda, kus oma rahvuslikku kuuluvust püütakse varjata või vähemalt püütakse sellest mitte juttu teha. Nii tuleb ka meie mordvalastest olümpiavõitjate rahvus välja alles siis, kui nad jõuavad kodurajooni ja neid ersa keeles tervitatakse: Pek vadrja! — „Väga hästi!”

Minu meelest aga oleks tarvis sellise suhtumisega võidelda, sest rahvusliku väärikuse kadudes kaob ka rahvuskeele ja -kultuuri prestiiž. Edasine on teada: järgneb rahvusteadvuse nõrgenemine kuni assimileerumiseni välja.

Olümpiamängud aga on üks võimalus tunda uhkust oma rahvuse üle. Sellepärast võikski ellu kutsuda ilma riikluseta vähemusrahvuste olümpiamängud. Ega ometi riigid pole olümpiamänge monopoliseerinud? Või on siiski?

Seni aga võime tunda — kes uhkust, kes kadedust —, et rahvusriigita mordvalased tegid meile ja soomlastele ära. Kaks kulda on kaks kulda!