1 küsimus: mille üle praeguses Eestis uhke olete?
On ka üks teine tee — palju-palju aastaid kulgenud ajatee. Tee, mis algas Mahtra sõjast, “Kalevipoja” ilmumisest, 1869. aasta Eesti esimesest üldlaulupeost, Eesti põllumeeste seltsi loomisest, Vabadussõjast, Eesti Vabariigist… ja jätkus riigi uue ärkamisega pärast pikka, liigagi pikka okupatsiooniaega. Kuidas mitte olla uhke selle üle, et vapper eesti rahvas tegi imet.
Võib tunda tõelist uhkust professionaalide üle — mis tahes elukutses või -alal. Imetlen Eesti arste, kes teevad vaikselt ja pühendunult oma tööd.”
Enn Põldroos, kultuuritegelane
“Ma ei kuulu kaugeltki nende hulka, kes hädaldavad, et kas sellist Eestit me soovisimegi. Kuid uhke ei oska ma küll ka olla. Meie praegune Eesti on parasjagu sumbunud, parasjagu kraaklev, parasjagu saamatu. Kuid kõike seda siiski mõõdukalt, nii et üldiselt pole häda midagi.”
Ignar Fjuk, arhitekt
“Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud ja see küsimus pani mind üsna ebamugavasse olukorda. Sest mille üle me peaksime õieti uhked olema? Kas selle üle, et oleme lõpuks normaalne riik ja rahvas? Kuigi see on olnud meie kauane eesmärk ja unistus.
Mille üle nagu võikski uhke olla, on see, et oleme riik, kus ei valitse upsakust, enesesse kapseldumist või enda eriliseks seadmist nii rahvuskehana kui ka teiste riikide suhtes. Ja see, et me ei kooguta ega kummarda enam võõraste eeskujude ees nii, nagu see veel kümne aasta eest oli. Oleme täieõiguslik rahvas ja täieõiguslik riik kõigi oma vooruste ja puudustega teiste omataoliste seas. Minu meelest on see tohutult suur saavutus, ja oleks pentsik, kui oleksime selle üle uhked, et oleme normaalsed.
Muidugi ei peaks me iseennast oma ajaloo pärast nii palju haletsema, ennast selles kuidagi erilisena tundma või arvama, et meid tuleks seetõttu kuidagi teisiti kohelda. Üks samm on astuda ka selles, et mitte enam nii palju kopeerida võõraid eeskujusid. Pean silmas näiteks meie õigusruumi. Peaksime leidma oma tee, seadma üles oma teeviidad. Kõik teed ei vii sugugi Rooma!
Kui oleksime uhked, võiks see tähendada seda, et kaotaksime enesekriitilisust ja kriitikameelt üldse. See oleks aga väga halb.”
Jaanus Rahumägi, poliitik
“Olen uhke selle üle, et meil on vabadused, mis on realiseerinud iseennast mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Olen kõige rohkem nende vabaduste üle uhke. Olen uhke ka selle üle, et need vabadused Eestis on oluliselt paremini realiseeritavad kui mõnes teises vanas Euroopa riigis.
Kripeldab aga see, et väga sageli me lihtsalt piirame oma poliitilist kreatiivsust igasuguste mõttetute hirmudega. Mind häirib kõige rohkem, et väga sageli ei käitu me Eestis riigina. Kardame oma riigi struktuure.”
