Mart Mardisalu: Ei ole üksi ükski maa
Kahjuks pole vahepealsete aastatega suudetud pingeid maandada. Vastupidi, pärast äsjaseid sündmusi tundub too hetk ajaloos kauni mälestusena (palun vabandust, kui kohatu võrdlusega kedagi riivasin). Kindlasti ei näe Tbilisi resoranides nüüd pikka aega vene turiste. Ainsad, kel venelastest Gruusia pealinna asja võib olla, on sõjaväelased, ja nemadki satuvad sinna tõenäoliselt kahjuks vaid “tööasjus” (südamest loodan, et niikaugele asjad siiski ei arene).
Kahe riigi, hullem veel, kahe ajalooliselt, kultuuriliselt ja isiklike sidemete kaudu tihedalt põimunud rahva suhted on katki rebitud. Maatasa pommitatud kodud ja värsked kääparead tuletavad veel aastakümnete pärast meelde sündmusi 2008.aasta augustis. Ja tahtmatult meenuvad esimesed riimid kurvast ning kaunist gruusia rahvalaulust Suliko — „Otsisin su hauda ma siin, südant vaevas valu ja piin…”
Venemaa alustas Gruusia vastu täieulatuslikku sõjategevust koos kõigi sellega paratamatult kaasnevate õudustega, põhjustades purustusi, surma ning kannatusi. Enneolematu surve all on riigi võime funktsioneerida.
Ei maksa end lasta uinutada Moskva retoorikast, mis räägib „rahutagamisest“ ja „vajadusest kaitsta kaasmaalasi”. Tegu on sõjaga, Venemaa jõhkra agressiooniga väikeriigi vastu. Tegu on sõjaga, kus üks pool on küsimärgi alla on seadnud demokraatliku arengutee valinud riigi edasise püsimise.
Gruusial oleks täna oluliselt lihtsam agressioonile vastu seista, kui Lääs üheselt ja selgelt Gruusias toimuvale reageeriks. Lääne avalikkus, Ühendriigid, Euroopa Liit ja tema juhtriigid peavad julgema Venemaad resoluutselt korrale kutsuda. Nõudmisest sõjategevus lõpetada kuni selle mittetegemise puhul Moskva suhtes sanktsioonide kehtestamiseni, milleks, nagu teame, on mitmeid võimalusi. Ettevõtete ja eraisikute arvete külmutamisest Venemaa ja EL vahelise viisavabaduse läbirääkimiste katkestamiseni. Äralõigatus kinnisvarast Londonis, võimalusest suspede väel Nizza rannapromenaadil patseerida ja igatsus Saksa pankade varakambrite mõnusa jaheduse järele paneb „meie partnerid” õige pea tegutsema.
Jõupingutused tuleb koondada kiiresti, sest gruusia avalikus arvamusruumis on hakanud levima pettumus Lääne suhtes, kes on nad sõjas suure naabriga üksi jätnud. Võitlusvaimu kaotus ja käegalöömine grusiinide hulgas tuleb hetkel kasuks vaid Kremlile ja sellel ei tohi juhtuda lasta. Kui me ka sel korral ja selles küsimuses ühte jalga astuda ei suuda, diskrediteerime end totaalselt. Muutume naeruväärseks meid ümbritsevate agressiivsete kultuuride ning kahjuks ka vist iseendi silmis.
Kaugel Kaukaasias toimuv puudutab otseselt ka meid. Eesti on viimaste aastate jooksul panustanud Gruusia arengusse märkimisväärseid ressursse. Me oleme jaganud omi reformikogemusi, aidanud Gruusial üles ehitada riigiaparaati, majandust, infrastruktuuri, pangandust jne. Eesti otsesed investeeringud Gruusia majandusse on mainimist väärt. Kuid peamine polegi tänases situatsioonis ehk see. Peamine on tõsisasi, et rünnates Gruusiat ründab Venemaa Euroopat ja selle baasväärtusi, see tähendab meid. Aidates täna Gruusiat, aitame sellega perspektiivis iseend.
Eesti ei saa sekkuda, aitamaks Gruusial tõrjuda Venemaa otsest sõjalist interventsiooni. Küll aga saame aidata avaliku arvamuse kujundamisel maailmas, häälekalt protestides, toetuskampaaniaid korraldades, selgitades, tähelepanu juhtides. Seda enam, et kõik, mis juhtub täna seal, võib homme aset leida meil. Mäletame ju oma lähiajaloostki liigagi selgelt Venemaa katseid meie riiklikku iseolemist muuta.
Sellega seoses tuleb tervitada kõiki aktsioone, mida täna Gruusia toetuseks ette võetakse, — olgu nendeks siis meeleavaldused või kontserdid. Võtkem neist osa.
Selge, et kõige efektiivsemalt saab siin tegutseda eelkõige riik, suunates Gruusiasse konkreetset abi ja ressursse, korraldades abi osutamist ning seda koordineerides. Võimalusi Gruusiat toetada on aga palju igaühe jaoks. Saame ju koguda toetusallkirju, informeerida sõpru Gruusias toimuvast mujal maailmas, võtta osa kodanike poolt algatatud kampaaniatest jne. Saame annetada raha, toetada Gruusia ettevõtteid tarbides Gruusia päritolu tooteid — olgu suurepärased gruusia veinid vaid üks näide.
Kuid me saame Gruusia jaoks teha ka seda, mida oskame kõige paremini — see on laulda! Olles paarkümmend aastat tagasi laulnud vabaks oma riigi, lausa peame nüüd lauluga aitama ka permanentses õudusunenäos vaevlevat Gruusiat. Seda enam, et hea võimalus järgmisel nädalal lauluväljakul toimuva „öölaulupeo” näol on. Ärgem laskem siis seda võimalust käest, mingem tuhandete kaupa lauluväljakule, kutsugem sinna kõik sõbrad ja tuttavad, tõstkem pea kohale käed ning laulgem! Laulgem võimsalt ja kõlavalt! Ka mõni gruusia laul!
Kümnetest tuhandetest suudest kõlav ühislaul deklareerib võimsalt meie toetust, sest telekaamerate edastatava pildi kaudu jõuavad meie soovid kahtlemata maailma. Laulul on hea omadus kõlada kahuritest kaugemale! „Metsas roosiõit nägin sääl, kastepisar kiilgas ta pääl. Kurvalt hüüdsin siis ma Suliko, kaugel kas nii õilmitsed sa…”
