Tegelikkus on aga selline, et parimatel võimalikel lahendustel ja tänapäevasel Eesti poliitikal pole midagi ühist. Valimissüsteem on nii timmitud, et riigikogusse ei pääse mitte rahva tahte toel, vaid hoopis poliitiliste tagatubade kaudu.

Demokraatia peaks tagama selle, et valitsusse pääsevad inimesed, kellel on selleks parimad võimed, iseloomuomadused ja ettevalmistus. D’Hondti kõrgema keskmise reegel võis teatud ajahetkel ennast õigustada, kuid praegust poliitilist situatsiooni vaadeldes kargavad selle puudujäägid kõige kahekümne küünega näkku kinni.

Ajaloolane Jaak Valge on teinud arvestuse, et praeguses riigikogu koosseisus on 61 liiget, kellel on rahva mandaat. Ülejäänud 40 on sinna saanud parteigenossede soosingu abil. Nii et kui praeguse valimissüsteemi korral räägitakse rahva tahte elluviimisest, siis on see tõsi ainult 60% ulatuses. Demokaatia seisukohast on see võigas anakronism, et kõrgeima võimu juurde pääseb parteijuhi otsuse alusel.

Kui peaminister riidleb ajakirjanikega ebamugavate küsimuste esitamise pärast ja riigikogulased räägivad tõsimeeli sellest, et meil on kõik hästi, sest mujal on veel halvem, siis meenutab see hirmutekitavalt olukorda 1938. aasta Eesti Vabariigis. Kuigi inimeste elu oli siis parem kui kunagi varem ja ehitati maju, mis praeguseks on leidnud koha üleilmse moodsa arhitektuuripärandi nimistus, elati otseseid sisemisi ja väliseid ohte eirates. Mis sellest lõppeks välja tuli, teame kõik.

Kuna elame demokraatlikus riigis, siis jääb see, mida mõnelt konkreetselt poliitikult tahta, iga inimese otsustada. Laias plaanis aga võiks alustada aususest. Ilma rahva mandaadita riigikogusse trügimine ei ole õiglane. Aus ei ole ka see, et riikliku tasandi otsuseid langetatakse väikese seltskonna kahtlastes tagatubades.