Eriti jäi aga kummitama ühe laulu algus, kus ta tsiteerib inimõiguste deklaratsiooni. Just seda osa, mis ütleb, et kedagi ei tohi mõista hukka tema rassi, usutunnistuste ja muude sarnaste värkide pärast.

Vaevalt, et see mõte kellelegi uudsena tundub. Seda on nämmutatud ja mämmutatud alates deklaratsiooni vastuvõtmisest, mis oli pehmelt öeldes mõnda aega tagasi. Ning kui täiesti aus olla, siis on mul raske uskuda, et normaalses ühiskonnas kiusatakse kedagi riiklikul tasemel taga selliste „normist kõrvalekallete“ pärast nagu tumedam näolapp või mittestandardne usutunnistus, või et kedagi tõrjutakse (kohalikud satanistid kõrvale jätta).

Rohujuure tasandil näeme me aga midagi muud. Steitmente, et minu tütar neegriga ei abiellu, minu pojast küll pedet ei saa, mina juudiga ühte lauda ei istu, võib kuulda liigagi sageli. Ning neid lauseid ütlevad inimesed, kelle kirjakeel sündis alles 160 aastat tagasi! Inimesed, kes lükkavad uhkelt rinna ette ja väidavad, et nad ei käi kunagi kirikus. Sest see ei ole meie usk, jne.

Selleni nende mõistus ei küündi, et ilma kristliku kirikuta ei oleks olemas sellist asja nagu Euroopa tsivilisatsioon. Ilma Euroopa tsivilisatsioonita elaksime aga tänaseni puu otsas, mitte ei muliseks hommikust õhtuni mobiiltelefoniga ja sõidaks BMW-dega.

Ma ei taha jumala eest laskuda sellesse äraleierdatud meie-nemad-diskursusesse, kuid mind on tõesti hakanud tüütama eestlaste kodukootud antisemiitlus ja foobiad. Eriti just kartulikoore värvi juudiviha, mis on copy-paste maha vikstud vene marurahvusluselt.

Oleme ausad, Efraim Zuroffi ja mõne tema mõttekaaslase steitmendid on üle visanud nii mõnelgi, kuid seda, et selle rahva üks või mõni poeg ja tütar on vastutustundetu idioot, ei anna õigust laiendada seda tervele rahvusgrupile. Näiteks mina tunnen üht väga seksikat juudisoost kaunitari, kellega käsitleme omavahelises vestluses hoopis muid teemasid. Kuid sellest ei järelda ma ju ometi, et kõik juudid on intelligentsed ja siresäärsed neiud.

Samas paneb see kohalik antisemiitism mind mõnes seltskonnas end samuti juudiks nimetama. Lihtsalt selleks, et keskpäraseid tümikaid veits ärritada. Ja kui neilt otse küsida, et mis neil juutide vastu on, siis nad vastata ei oska. Aga niisama praalida on ikka lahe. Ise ma kahjuks juut ei ole. Lihtsalt tõmmu nahaga. Sest kui ma juut oleksin, siis võiks mind leida toimetamas pigem mõnes laenukontoris kui Delfile lugu kirjutamas.

Sama lugu on ka väitega tütre abiellumise kohta neegriga. Miks ei võiks tütar abielluda neegriga, kes austab oma abikaasat, ning, mis peamine, teeb ta õnnelikuks? Äkki on ka lisaks veel jõuline ja haritud? Kas see, et tütar on oma abikaasaga õnnelik, ei olegi lapsevanema peamine soov? Mis vahet seal on, kas tütar on õnnelik neegri, pingviini, taksojuhi või lauajalaga? Peaasi on ju see, et neil oleks hea koos olla. Et hing oleks rahul. Ja kelle kuradi asi see on, mida nad omavahel teevad, mis värvi lapselapsed on, jne?

Sama asi on ka lastega. Kui laps saab endaga hakkama ja teab oma kohta, siis mis vahet seal on, kas ta on homo, hetero või aseksuaalne. Ma võin olla naiivne, kuid leian, et seksuaalsest orientatsioonist on tähtsam see, et inimene oleks täisväärtuslik ühiskonna liige, mitte lihtsalt tarbija. Või tõesti arvavad mõned, et pigem olgu laps heterost automakivaras ja narkomaan, kui homo, kes on korralik inimene?

Loomulikult ei ole ma sinisilmne idioot, kes arvab, et kõik peaksid juhinduma euroloosungist All different all equal. Nagu ma ei arva ka, et kõik inimesed on ilusad targad ja head. Keegi ei pea kedagi armastama. Eriti veel armastama käsu korras, nagu meile püütakse kusagilt kaugelt keskusest euroidiootide kaudu peale suruda. Ma julgen täiesti ausalt tunnistada, et on päris palju inimesi, kes mulle ei meeldi. Ning enamik neist ei hakka mulle kunagi meeldima.

Aga ma sain juba üle kümne aasta tagasi aru, et maailm ei jagune mitte neegriteks, pededeks, noorpoliitikuteks, juutideks, terroristideks ja taskuvarasteks. Vahet ei ole, kas inimene on paks või peenike, õppinud 2 aastat külakoolis või 15 aastat ülikooli pinki nühkinud. See kõik on teisejärguline. Minu jaoks on siin maailmas kahte liiki inimesi: tüübid, kellega klapib, ja tüübid, kellega ei klapi. Nagu aatomid: kellega põkkud, kellega põrkud.

Soovitan teilegi. Ärge võtke indikaatoriks mingeid grupitunnuseid, vaid isiklik klapp, ja te näete, et maailm muutub palju lihtsamaks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid