Kuuest seaduslikus eliitlõbumajas töötavast naistest rääkiv sari on eetris kolmapäeva hilisõhtul, ent selle reklaamid jooksevad pidevalt kõikidel kellaaegadel. „Klienditeenindaja Tippy alustab suhet ammuse kunde Geoffreyga, kes ennast uuest ja erutavast küljest avab,“ kõlab teadustaja entusiastlik hääl samamoodi, nagu tutvustataks järgmist „Ameerika supermodelli“ osa. Või nagu mis iganes poppi sarja, kus leidub ilusaid naisi nappides riietes.

Vaatan või kuulen ja imestan. Ja ei suuda ära imestada, miks ma ei ole veel kuskilt kuulnud, et keegi pädev meediakriitik ütleks välja: tegu see on ju täiesti haige nähtusega.

Sisuliselt see sari ju legitimeerib prostitsiooni, mis on Eestis ikkagi illegaalne ning mida seni on siiski ka valdavalt ebaeetiliseks peetud. Lõbutüdruku ameti propageerimine toimub nii märkamatult, et vaevalt paljud vaatajad sellele isegi mõtlevad.

Sari on ülesehitatud sarnaselt haiglaseriaalide või mis iganes töökollektiivi tegemisi kajastava sarjaga. Vahepeal lahatakse isiklikke suhteid, vahepeal tehakse tööd. Haiglaseriaalis tuleb lahendada keerukas haigusjuhtum, „Bordell 232-s“ on aga tööks seksuaalteenuste pakkumine. Eelmises osas oli teemaks lateks ja sadomaso; ka pakkus kaks sooja ja südamlikku naisterahvast tipptasemel teenust invaliidile. Töö nagu iga teine, raskused tuleb ületada ja töö ära teha.

Sari ka idealiseerib lõbutüdruku ametit. Need kuus naist ei ela halvasti. Neil on raha ja ilusad elamised. Naised näevad välja ilusad ja enesekindlad. Neil on kenad riided. Kuus portreteeritavat lõbunaist on säravad, enesekindlad ja targad. Aga — nende töö on raha eest seksimine. Suur jumal, sa näed, ja ei mürista!

Samahästi võiks teha sarja ju lasteporno kogujatest. Või siis näiteks „Narko 552“, kus heatahtlikud ja meeldivad narkokullerid keedavad kodukeldris keemiat. Glamuuri jääb väheks? Noh, alati võib sarja ju kirjutada mõned staarid, filmitähed, kuulsused, kes käivad narkootikume ostmas. Mõni tarbiks kraami ka kohapeal ja jääks majja kauemaks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid