Repliik: Miks vabadussambaga asi metsa läks

Meie riikliku iseseisvust sümboliseeriva vabadussamba ehitamise lugu on hapuks läinud. Selle rajamist on algusest peale saatnud küündimatus, kiirustamine ja ebaõnn, mis nüüdseks on pälvinud ka riigikontrolli tähelepanu.

Tahtmata olla siinkohal tagantjärele rusikatega vehkija või kohtumõistja, leian, et kogu iseenesest üllas ja vajalik järjekordne vabadussamba ehitamise protsess sai alguse kiirustades, arvestamata tol hetkel arhitektuuri- ja kunstimaailmas valitsevat olukorda.

2007. aasta märts oli aeg, kus iga vähegi joonetõmbamisvõimeline arhitekt uppus töösse ja meie parematelgi skulptoritel oli piisavalt tegemist, et mitte ehku peale konkursil osaleda. Pehmelt öeldes põhjendamatu kuulutada välja avalik samba ideekonkurss ja loota, et sinna tulevad üritama oma valdkonna parimad tegijad.

Kindlasti ma ei taha öelda, et konkursil esinesid ainult teise- või kolmandajärgulised tegijad. Kuid esitatud tööde üldised omadused olidki sellised, et võitjaks osutus just ristisammas. Seda on kinnitanud ka üks komisjoni liige, et võitjaks kuulutati parim kavand või vähemasti üks paremaist. Mis räägib selgelt tasemest.

Tarka organisatsiooni ja inimest iseloomustab võime tunnistada tehtud vigu. Vabadussamba eestvedajad ei ole osanud paraku õigel ajal järele jätta ja nii ongi praeguseks jõutud ürituse suhtes viiendajärguliste tegevusteni, nagu näitamine, kas kõvem mees on Taavi Aas või Jaak Aaviksoo.

Sambaarutelu alguseski juba kõlas mõte, et teha oleks tulnud teha kutsutud konkurss, kuhu oleks osalema palutud ennast tõestanud arhitektid, kunstnikud ja skulptorid ning kelle osalemine olnuks ka väärikalt tasustatud. Kes oleks pidanud osalema, seda oleks võinud otsustada näiteks kunstnike ja arhitektide liidu ning kultuuriministeeriumi esindajad.

Sellise korraldusega, nagu nimetatud konkurss läbi viidi, jäädi sisuliselt ootama, et luuavarrest käiks pauk. Olgu, luuavars võib ka mürtsu teha, aga see on ikkagi väga suur erand, nagu ilmselt sambaprojektijuhiks taandatud kaitseministergi arusaaja inimesena peaks teadma.