Kiri: Valitsus pantvangis

Uue iseseisvusaja jooksul pole Eestis olnud ühtegi valitsust, mis oleks oma aja lõpuni ära istunud. Tegelikkuses pole pärast Pätsi-Eenpalu aegade Eesti üürikeses iseseisvuses olnud hetke, mil valitsus lõpetaks oma töö korraliselt. Seega pole palju imestada, et ka praegune koalitsioon on ummikusse aetud.

Majanduskasvu tipphetkel enneolematute vahenditega võimule asunud kolmikliit ei näinud ette USA rämpslaenudest alanud ülemaailmset seisakut, mis päädis ka meil laenubuumi äkilise lõpu ning kinnisvaraturu järsu langusega.

Ka ei nähtud ette Eesti-Vene halbade suhete räiget eskaleerumist möödunud aasta aprillis, mis andis transiidisektorile raske löögi. Koalitsioon, kes alustas oma tööaega lubadustega saada Euroopa viie rikkaima riigi hulka, on selle asemel situatsioonis, kus peaaegu kõigi ministeeriumite vahendeid kärbitakse, et vähegi taastada endist olukorda.

Kunagisest kümneprotsendilisest majanduse kasvust on saanud stagnatsioon, mis võrdub tagasiminekuga. Selline olukord on viinud koalitsioonipartnerid ummikseisu, kus hakatakse üksteist kõikvõimalikel tasanditel süüdistama.

Üks häbistavamaid hetki oli riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ning välisminister Urmas Paeti arveteklaarimine blogimaailmas. See ei näidanud mitte ainult koalitsiooni nõrkust, vaid ka diplomaatilise kultuuri puudujääki. Eesti välispoliitikale on see halb märk, eriti hetkel, kui oleme Vene-küsimuse tõttu äärmiselt haavatavad.

Üldiselt on koalitsioonisiseseid vaidlusi aina rohkem hakatud pidama meedia vahendusel, mis on vaid vesi opositsiooni veskile. Poolteist aastat kestnud Toompea ja all-linna vastandumine on samuti võtnud inetud vormid: alustades Reformierakonna kampaaniast teeaukude vastu ja lõpetades Vabadussõjas hukkunute mälestuse ruineerimisega väiklases poliitilises kähmluses.

Tekkinud olukorras oleks ideaalne hetk valitsuse vahetuseks, mille üle on ka palju spekuleeritud. Selle vastu räägivad aga paljud argumendid.

Esiteks, valitsuse vahetus ei muudaks ülemaailmses kriisis midagi, mistõttu on opositsioonil lihtsam lasta võimulolijatel omas rasvas praadida kui vastutust enda peale võtta. Eriti mõjus on säärane varjuhoidmine seetõttu, et järgmisel aastal on lausa kahed valimised, kus on alati parem olla süüdistaja kui süüdiolija rollis.

Teiseks, 2007. aasta valimiste tulemusega pole võimalik moodustada ühtegi uut koalitsiooni. Koalitsioonis peab olema kindlasti kas Kesk- või Reformierakond. Nende omavaheline liit oleks liberaalidele äärmiselt kahjulik, sest võrreldes praeguse domineeriva positsiooniga valitsuses peaks nad suure osa võimust ära andma.

Teine võimalus oleks Keskerakonna-IRL-i koalitsioon koos mõne väikeparteiga, kuid IRL-i valijad on põhimõtteliselt Keskerakonna vastased ning nende kahe partei kontrast on sõbralikuks koostööks liiga terav. Teoreetiliselt võiks moodustuda laiapõhjaline Keskerakonna, roheliste, Rahvaliidu ja SDE liit, kuid selle kooshoidmine oleks väga raske ülesanne.

Seega on valitsus pantvangis. Ilma erakorraliste valimisteta ei ole võimalik ühtegi uut koalitsiooni moodustada, ning tugev valimistulemus eeldaks jällegi mõne partei populaarsuse tohutut tõusu või uue tugeva partei esilekerkimist.

Kuigi kõigile partneritele on olukord ebameeldiv, jätkavad nad nääklemist vähemalt jaanuarini, mil on võimalik hakata uuesti kaarte segama. Kahtlemata näeme koalitsiooni lõhesid süvenemas, kuid vahetust enne kohalike valimiste kampaaniaid tõenäoliselt ei tule.

Valitsuse pantvangistumine ei too kindlasti kaasa ainult positiivseid tagajärgi, kuid pealesunnitud stabiilsus võib kaasa aidata järjepidevusele, millest Eestis on alati puudus olnud.