Küsitav on, mil määral Bush, Medvedev või Sarkozy ikkagi maailma valitsevad, kui palju juhuslike ja ettenägematute olukordade kaoses suurriikide juhtide otsustest sõltub. Kujundlikumaks näiteks muutustele reageerimata jätmise kohta on Venemaa kohalolek ja Hiina puudumine. Venemaa väärtus peitub peamiselt nafta- ja gaasimaardlates, Hiinast seevastu on saamas maailma juhtiv majandusriik.

Peamine, millest G8 kohtumisel ei räägita, on see, et naftaajastu ja naftast sõltuv maailmakord on ümber saamas. Nii Põhja-Ameerika riigid kui ka Euroopa Liit ja Jaapan on üha enam vahendeid panustamas „rohelistesse“ tehnoloogiatesse, kuid ühtegi konkreetset seisukohta näiteks ülikuluka Iraagi naftasõja suhtes ei võeta.

George W. Bushi otsus alustada sõda Iraagis on siiani hukutanud kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi ja aktiviseerinud ohjeldamatult asümmeetrilisi läänevastaseid terroriorganisatsioone.

Ameerika uusimperialistlikud ambitsioonid on viinud selleni, et islamiradikalismi levik tõmbab kogu maailmas rahvaste vahele üha süvenevaid eraldusjooni, nii et isegi väikese Eesti Kaitsepolitsei aastaraamatust saab lugeda aruandeid terrorivõrgustike tegevusest. Eesmärk, mille nimel ÜRO ees hämades sõtta mindi, on aga täitmata, sõja tulemused loodetule ristivastupidised.

Iraagi sõda on läinud maksma hinnanguliselt üle triljoni dollari, mille eest (taas hinnanguliselt) peaks saama ära toita kõik Aafrika näljahädalised — rääkimata teadusesse panustamise korral uute energiaallikate kasutuselevõtust ja kasvuhoonegaaside vähendamisest.