Viimaks on valitsusel isegi olemas mingi plaaniidu, kuidas võiks meid tabanud majanduslangusele reageerida. Ent miski ei viita sellele, et valitsuse näol oleks tegemist meeskonnaga, mis on võimeline ühistegevuseks.

Eesti-sugune pisiriik peaks tegema kõik, et ise endaga võimalikult suurel määral hakkama saada ja välistest mõjudest võimalikult vähe sõltuda. Võtkem näiteks energia — nii nafta kui gaasi ostmisega Venemaalt nuumame endale vaenuliku režiimi. Meie julgeolekupoliitika esmane eesmärk peaks olema säherdusest ennasthävitavast sõltuvusest vabanemine. Valitsuse suust aga selles osas oleme kuulnud ainult suuresõnalisi deklaratsioone.

Toompealt on vastselt rahva ette laotatud „üheksa mõõdetavat eesmärki Eesti majanduse edendamiseks“. Käed langevad jõuetult rippu, lugedes neid ammukuuldud ja läbi mitmete valimiste kõlanud õõnsalt kõmisevaid loosungeid.

Sõna otseses mõttes ajab vanduma järjekordne „ettevõtluse ja teaduse kokkusaamise soodustamine“. Selle asemel, et kõrvaldada kord, mille kohaselt peavad ülikoolide rektorid ja teadusasutuste juhid end rahasaamise nimel teadusküsimustes küündimatute poliitikute ees iga aasta alandama, võiks lõpuks seada paika adekvaatse teaduse rahastamise skeemi. Seni pole poliitikud sellega hakkama saanud, vaevalt aitab siin „uus eesmärk“.

Kultuurile tõmmatakse iga riigieelarvega müts üha sügavamale silmile. Iga vähegi arusaaja inimene näeb muu maailma arenguid vaadates, et äri läheb sinna, kus on olemas atraktiivne keskkond, ligitõmbavaks teeb keskkonna aga nimelt mitmekesine ja elav kultuur.

Inimese jaoks läheb seis kogu aeg läheb hullemaks. Kuhu ei vaata, igal pool hinnad ainult tõusevad. Tänu naftast sõltuvale transpordisektorile on hindade jätkuv kasv garanteeritud. Pikkade piinade asemel tahaks konkreetseid lahendusi. Alguses võiks ju valugi kannatada, peaasi, et hiljem mõnus oleks.