Berthold Forssman: Kuidas õigesti matsutada

Kui pärida poliitikutelt või majandusinimestelt kultuuri väärtuse ja koha järele, siis saame enamasti üldsõnalise vastuse. Paljude ettevõtjate jaoks on kultuur eelkõige tore hobi või vaba aja luksus, poliitikutele aga valdkond, mille rahalised võimalused esimeses järjekorras kokku tõmmatakse, niipea kui kitsas käes.

Lüües lahti ajalehe kultuurikülje ja soovides saada ülevaadet olulistest uudistest, leiame sääraseid teateid: „Rahvusooperi juht läks oma ametisoleku teisel poolaastal dirigentidega tülli ja tema lepingu ülesütlemiseks kulub suur summa raha.” Või siis arvustatakse mõne 19. sajandi klassiku teose lavastust, milles näitlejad ratsutavad poolpaljalt triikimislaua või pesumasina seljas. Siis võib tungivaks muutuda küsimus, missugune suhe on sellel kõigel enamiku nn tavainimeste eluga.

Ent kui jutuks on näiteks põletavad majanduslikud või poliitilised teemad, näiteks välismaalaste integratsioon või Türgi astumine Euroopa Liitu, siis kõneldakse sageli ka „teistsugusest mentaliteedist” ja „kultuurilistest erinevustest”. Siis tuleb meil jälle kord see kultuur ette — kas pole see siis ometigi mõnikord tähtis? Ja mida selle all ikkagi täpselt silmas peetakse?

Uurides eestlastelt, missugusesse kultuuriruumi arvavad nad end kuuluvat, saame enamasti vastuseks, et nad peavad end põhja- või keskeurooplasteks — idaeurooplane ei taha seevastu keegi olla. Mille poolest aga kesk- või põhjaeurooplane vastandina idaeurooplasele erinevad, ei oska keegi paugupealt öelda.

Sakslased on tegelikult tihtipeale üllatunud, kui lihtsaks kujunevad kõnelused eestlastega ning kui sarnane on õigupoolest nende kahe rahvuse kultuuriline tagapõhi. See teeb ühise keele leidmise kergeks ning enamasti ei teki küsimust, kuidas käituda. Pigem murran ma mõnel eksootilisel maal pead, kas ma äkki mitte vale jalaga üle läve ei astu või kas viimati keegi ei solvu, kui ma tema juuresolekul nina nuuskan. Selliseid muresid sakslasel Eestis kindlasti ei ole.

Aga just „lähedases kultuuris” peituvad ka mõningad probleemid, sest lõppeks võivad tähtsaks kujuneda väikesed erinevused. Kas ma surun tervituseks kätt või tajub teine inimene seda pealetükkivusena? Kas ma tohin — näiteks ka head sõpra — tervitades emmata? Või talle isegi põsemusi anda? Lõuna-saksa ruumis või Šveitsis on see näiteks täiesti harilik. Millal tohin ma sinatada, millal tuleb kindlasti teietada?

Sakslast ajab näiteks segadusse see, kui eestlased esitlevad ennast eesnimega, aga muidu soovivad ikka teietamist, seda isegi kirjavahetuses. Saan sageli Eestist toredaid e-kirju, milles mind kõnetatakse eesnime pidi — mis on Saksamaal sügava usalduse märk —, aga ometi teie-vormis, mis tähendab meil jällegi ülimat viisakust või distantsi. Kuidas see siis sakslase jaoks kokku sobib?

Viisakus ja vastastikune lugupidamine on üle ilma hinnatud voorused, ja loomulikult on olemas teatud üksmeel näiteks selles, et toidu sisse ei sülitata; et öeldakse „aitäh”, kui midagi saadakse, ja „palun”, kui endale midagi soovitakse. Aga alati ei ole see nii lihtne. Kõige halvemad vead on tegelikult need, mille puhul on vaeva nähtud, et kõike õigesti teha, aga välja tuleb just vastupidi.

Õudusega meenutan külalisi ühelt maalt — ma ei ütle parem, milliselt, need oli eurooplased, aga mitte eestlased —, kes süües valjusti matsutasid ja poole toidust taldrikule jätsid, nõnda et ma nõusid pestes toidu solkimise pärast vihastasin ja küsisin, milleks ma õigupoolest süüa tegin. Minu ema ütles alati, kui me lapsed olime: „Ärge sööge põrsaste kombel!” Ja sõjakogemuse järel kehtib Saksamaal põhimõte, et mis lauale tuuakse, see tuleb ära süüa.

Aga nende külaliste jaoks näitas matsutamine, et neile maitses, ning järelejätmine tähendas: „Meil on kõht täis, aitäh lahkesti kostitamast!” Kui nad oleksid kõik ära söönud, siis oleks see märku andnud, et nad ei saanud kõhtu täis ja et ma olen vilets võõrustaja.

Muide: kui mitu korda sobib lauas õieti endale juurde tõsta, et see aplusena ei paistaks, aga samas ei jätaks muljet, et meile ei maitse? Või peab ootama, kuni võõrustaja veel midagi pakub? Mida peaks tegema suurt kasvu mees, kellel on kõht ikka veel tühi; kuidas toimima pisemat sorti toitumisteadlik naisterahvas, kellele kogu aeg tema tahtmise vastu toitu taldrikule kuhjatakse?

Nagu öeldud, minul on Eestis siiamaani olnud ainult häid kogemusi, ma pole läbi elanud olukordi, mida poleks saanud lahendada naeratuse või viisakusega. Eks asi ole muidugi ka selles, et sakslasena olen ma eraviisiliselt Eestisse külla kutsutuna ikka veel natuke „eksootiline”.

Ja ega pole ju olemas ühte üleüldiselt kehtivat saksa etiketti — ka meil leidub vägagi erinevad ühiskondlikke kihistusi ning suuri piirkondlikke lahknevusi näiteks Põhja- ja Lõuna-Saksamaa ning Lääne- ja Ida-Saksa vahel. „Kultuuridevaheline” kahekõne ei leia niisiis aset mitte ainult eri maade vahel.

Ent erilist tähelepanu väärivad ikkagi need olukorrad, milles mõlemad pooled soovivad parimat, aga välja kukub sellele vaatamata vastupidi. Kord võtsin Berliinis eesti tuttava vastuvõtule kaasa ja esitlesin teda ühele sakslasele. Viimasel oli ilmselt piinlik, et ta ei tea, kus Eesti asub. Eestlane seletas, ja sakslane hüüdis: „Ah nii, ma saan aru, te olete pärit endiselt Venemaalt! Ja-jaa, viimati tuli telekast midagi Ukraina kohta — kas see polnud mitte Eurovisiooni lauluvõistlus —, see on ju see piirkond, eks ole?

Eestlane vaikis viisakalt, aga meeleolu oli rikutud ja see oli kõigi jaoks mõnevõrra ebamugav. Sakslane tahtis märku anda, et ta tunneb vestluspartneri vastu huvi ega tahtnud end oma poolharituse või harimatusega blameerida. Eestlase jaoks oli see aga solvang, et sakslane tema riiki maakaardilt üles ei leidnud. Muide, viimast võib sakslastel endil vabalt näiteks USA-s juhtuda — kuigi seal teavad inimesed enamasti vähemalt teleseriaalide vahendusel pahasid natse ning seostavad Saksamaaga sellised nähtusi nagu nahkpüksid või Müncheni Oktoberfest.

Muidugi pole sellised äärmuslikud juhtumid õnneks kuigi sagedased, aga nad võivad kaasa tuua näiteks tähtsa ärialase lepingu sõlmimatajäämise. Ja siis osutub kultuuridevaheline dialoog ühtlasi majanduslikuks faktoriks.

Kas eestlane tohib oma äripartneri sauna kutsuda — nad istuvad seal teineteise kõrval ju ihualasti — või on see kutsutavale siiski vahest piinlik? Kas pitsi viina pakkujat peetakse joodikuks? Mida peab või tohib küllakutse korral majaperenaisele kinkida? Kui ma kingin ainult mingi pisiasja, kas võõrustaja peab mind siis kitsipungaks, või tunneb pererahvas ennast puudutuna hoopis siis, kui teen liiga kalli kingituse?

Sellised küsimused võivad kergesti meele mõruks teha. Ja ehkki eestlastel ja sakslastel on palju ühist, leidub ikka veel nii mõnigi valdkond, millest pole siiamaani eriti juttu tehtud. Kõigele vaatamata osutub alati rahvusteüleseks naeratus — ja kui peakski äkki tekkima mõni piinlik olukord või me tunneme end vestluspartneri käitumisest solvatuna, võiksime iga kord kaaluda võimalust, et tegelikult mõtles ta seda just nimelt eriti hästi.

Tlk V. K.