Vastus on lihtne: hääletage oma rahaga!

Kambakraatlikest manöövritest end puudutatuna tundev üksikisik peab väljendama protesti oma rahakotiga.

Koos majanduse üldise arenguga on aeg tarbijatelgi lambakarja faasist välja tulla ja kaasata ostuotsuste tegemisse ka üldinimlikke väärtusi.

Kui ikka mõne kaubamärgi omaniku lurjus olemine on avalikult tõestuse leidnud, siis ehk parema maailma nimel oleks mõistlik võimaluse korral selle tarbimisest loobuda?

Siin on palju võimalik ära teha juba üksikisiku tasandil: kuus viib keskmine leibkond toidupoodi ligikaudu 4000 — 6000 krooni.

Aasta peale korrutades teeb see juba märgatava summa, mis avaldab mõju iga firma majandustulemustele.

Kui teadlikult meelestatud tarbijate arv tõuseb, hakkavad summad juba päris suureks minema.

Oluliste rahavoogude liikumine peaks mõndagi tõbrastunud äriinimest taltsutama, kui mitte korralikult käituma panema.

Äriinimeste loomuses ongi oma ärisid kõikvõimalikel viisidel edendada ja seda ei saa neile pahaks panna.

Kurjaks läheb aga asi siis, kui nende abiga satuvad juhtpositsioonidele „kodustatud“ poliitikud, kes hakkavad tegema äriinimeste huvides üldsusele kahjulike otsuseid.

Äris on liikumapanevaks jõuks raha ja selle voogude üksikisikute poolne teadlik suunamine paneks ehk päitsed pähe kohalikele oligarhihakatistele.

Ning ka poliitikuid ja erakondi.

Ja üldkokkuvõttes peaks viima parema ja ausama võimu teostamise poole.