Oma veebilehel kuulutab see, et „lükkab ümber mitmes ajakirjandusväljaandes esitatud väärarusaamad ja teatab, et kuni Riigikohtu lahendini 16. mail 2008. a tegi AS Ühisteenused seaduslikke piletikontrolltoiminguid ning vormistas rikkujatele seaduslikke trahve“.

AS Ühisteenuste piletikontrollimise õigusetust puudutavas Riigikohtu lahendis öeldakse ka, et vastavalt halduslepingule Tallinnaga (mille alusel AS Ühisteenused piletikontrolli teostas) ei olnud neil samuti seda õigus teha.

Mind paneb sügavalt imestama firma jultumus Riigikohtu lahendist hoolimata siiski veel niiviisi küünilisel viisil ärbelda. Ja veel paneb mind imestama inimeste valmisolek minna oma juhtide käsul telekaamerate ette väitma, et Riigikohus on loll. Nagu seda on mitmed korrad teinud nimetatud pahategeliku aktsiaseltsi meediasuhtleja Kristi K.

Eesti Vabariigi üks seaduste mõte ja üldise seaduskuuleka kultuuritaseme näitaja on ka selles, et Riigikohtu lahendite kallal ei möliseta. Seaduste üle võib polemiseerida, kuid kuritegevus on kuritegevus.

Veel paneb mind imestama, kuidas saab tegevust jätkata organisatsioon, kes on meie kõigi tagant ohjeldamatult varastanud? Viitaksin siinkohal AS Ühisteenused parkimisrahade ja teisaldamistasude kogumisele kohtades, kus neil polnud selleks mingit voli.

Normaalses ärikeskkonnas, kui näiteks raamatupidaja kõrvaldab firma raha, on tal kriminaalasi kaelas ja tagatud töökoha kaotus.

Kuna Tallinnas selline inimeste õiglustundele jalaga munadesse taguv olukord on saanud jätkuda, siis ei oska ma sellele muid seletusi tuua kui et tegemist on „piltilusa“ kambakraatia näitega.

Tallinnas ühistranspordi kasutajana olen üle elanud mitmeid ühisteenuslaste reide. Kinnitan, et need on enamuses olnud parasjagu õudne kogemus.

Ma olen kaugel sellest, et õigustada „jäneseid“, kuid probleem on selles, et paljud ühisteenuste kontrolörid lähenesid sõitjatele piltlikult öeldes „rusikad püsti“, nagu potentsiaalsele kurjategijale.

Ma usun, et pole ühtegi sõitjat, kes ütleks, et AS Ühisteenused piletikontroll oleks olnud meeldiv kogemus.

Ma ei välista, et nimetatud aktsiseltsis võis töötada ka viisakaid ja vikse inimesi. Kahjuks ei olnud saatus mind õnnistanud nendega kohtumiseks.

Karistamise üks mõte on ka selles, et kurjamite represseerimise käigus ei tohi korralikud inimesed saada kannatada.

Ühisteenused seda tagada ei suutnud, mis muutis ka nende tegevuse oma olemuselt eesmärgiga vastupidiseks.