Laaneots vastas Maalehe küsimusele enda võimaliku tegevuse kohta 1939. aastal järgmiselt: “Ühemõtteliselt, nii nagu tegi Mannerheim. Mobilisatsioon, vastuhakk. Mida me võitsime, kui lasksime end nagu lambakarja tapale viia? Soomlased hakkasid vastu, nende kaotused olid suhtarvult väiksemad. Muide, ka sellele vihjasin ma oma paraadikõnes.”

Laaneotsa kinnitusel on endise kõrge ohvitseri Leo Kunnase ajakirjanduses esitatud väited, et NATO pole valmis Eestit kaitsma mõnevõrra äärmuslikud, kuid oma tõetera neis peitub.

“See väide on mõnevõrra äärmuslik. Juba üksi NATO liikmelisus tagab meile poliitilise kaitse. Kuigi jah, heitke pilk mu kabineti seinal olevale Euroopa kaardile — kaitsta oleks Eestit väga raske. NATO arvates on meie suurim probleem see meie oma õnn ja õnnetus — geograafiline asukoht. Oleme liiga eraldatud, idast haavatav, läänest raskesti kaitstav. Kui kord oleme võõra võimu all, siis siia naljalt Overlordi taolist dessanti ei tee, nagu liitlased teise sõja lõpul üle La Manche’i tulid,” lausus Laaneots.

Samas keeldus kaitseväe juhataja täpsustamast mitu meest praegu välja kuulutatava mobilisatsiooni korral püssi alla saadaks.