Hiiu mändide all asub Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogiakeskus. Marika (40) on oma nahaprobleemidega seal käinud lapsest saadik. Ta on tähele pannud, et järjekorrad tema raviarsti ukse taga on aasta-aastalt pikemaks muutunud. Sama kinnitab tema tohter.

“Ma olen siin osakonnas töötanud 32 aastat. Kui noore arstina alustasin, oli meil aastas 30 uut nahavähi juhtumit, nüüd on neid 150,” ütleb Hiiu onkoloogia nahaarst Marianne Niin. Nahavähki haigestumiste lisandumine ei ole pelgalt Eesti mure. Seesama protsess või epideemia nagu nimetab dr Niin otsekoheselt ütleb, toimub terves “valgenahalises” maailmas. Nahavähi põhiline riskitegur on päike. “Kahjuks on kõige valgemad inimesed kõige kangemad päevitajad,” ütleb dr Niin.

Mida teeb tüüpiline eestlane pärast seda, kui ta on turismibüroos ära broneerinud reisi Vahemere äärde või Aafrikasse? Järgmine käik viib solaariumisse, et enne rannanädalat nahale pruunistav krunt anda. Muidu on piinlik valge varesena rannal šokolaadipoiste- ja tüdrukute vahel patseerida.

“Solaariumis ette ära käimine on absoluutselt vale,” põrutab dr Mare Aarne peaaegu vihaselt. Temagi on nahaarst. “Tavalise, taevast paistva päikese käes naha “harjutamine” on piisav.”

Solaariumis saadav ultraviolettkiirgus sisaldab nii pindmist nahapõletust tekitavat UVA-kiirgust, kui naha süvakihtidesse jõudvat UVB-kiirgust. Solaariumifiltrite abil on naha põletusreaktsioon maha võetud, kuid see tähendab, et naharakud saavad suurema doosi.

Nahavähi tekke praegu ainuke teadaolev riskifaktor on päike. Või teaduslikumalt väljendudes: nahas olevat pigmenti aktiveerib kõige rohkem valguskiirgus. Solaariumi kasutajate hulgas esineb melanoomi kolm korda rohkem kui mittekasutajate hulgas.