Andres Raid: Ristisammas — kellele või millele?

Kui küsida tuttavatelt, mis asja sinna Harjumäe nõlvale ehitatakse, kehitatakse tavaliselt õlgu. Vabaduse sammas, vabaduse mälestussammas, võidusammas, võidu monument — selgust ei paista. Vist 2005. aastast pärineb ametlik nimetus — Vabadussõja võidusammas.

Eesti territooriumil on ajaloo vältel on põrkunud eri jõud, kohalike arv on suurte omavaheliste löömade käigus kahanenud ajuti pea olematuseni. Kõik need jõud on püstitanud siia ka sambaid-märke nii võitudele kui kaotustele, kangelastele ja ohvritele. Viimastele panid mälestusmärke põhiliselt võidetud. Ühel puhul oli tegemist ausammaste, teisal mälestussammaste või -märkidega.

Oleme harjunud mälestusmärkidega ohvritele ja koguneme sinna nagu peiedele. Kus on aumärgid, kus on pidu? Ajalugu pole meile selleks eriti võimalust andnud. Isegi rõõmu korral on kombekaks peetud seda mitte välja näidata, hoitud ikka pigem salaja eneses nagu muistseid pühapaiku.

Kes on võitjad, kes kaotajad?

Esimeses Eesti vabariigis oli teadupoolest võidupüha, mida tähistatakse ka tänapäeval ametliku pühana ja mis tähistab võitu Landeswehri üle Võnnu (Cesise) lahingus. Mis võite meil veel ette on näidata?

Kui pidada silmas Tallinna alla jõudnud Narva Kommuuni relvastatud üksuste ning nende satelliitide purustamist, siis selles on võimalik leida kõik vennatapusõjale iseloomulikud jooned ja võitjat pole mõtet otsida — kaotajad on mõlemad pooled ehk rahvus tervikuna. Poliitiliselt õigeteks või valedeks jagamine meid ei aita — eestlased ikka.

Vabadussõda lõppes teadupärast Tartu rahuga. Kumbki pool ei kapituleerunud, rahu tingimustes lepiti kokku — ja siinkohal lähevad meie ajaloolaste ja juristide arvamused lahku. Kui on tegemist võiduga, siis saavutatakse see ikka kellegi üle. Liitlased sundisid Teises maailmasõjas tingimusteta kapituleeruma nii Saksa kui Jaapani, nende väed purustati, võidetud riikidele kirjutati ette uued seadused.

Eesti esimese vabariigi ajal lepiti kokku, et Eesti ajaloo olulisimat sündmust — Vabadussõda — ei märgitud ära mitte võiduna, vaid ülimalt vajaliku rahu allkirjastamise daatumiga — vaatamata sellele, et paljud tundsid end õigustatult võitjana. Ohvritele püstitati mälestusmärgid, mida mõistsid ühtviisi nii sinna lilli toovad omad kui ka neid hiljem hävitanud vaenlased.

Valitsus teotseb puhttehniliselt

Kui valitsus on puhttehniline, siis ei vaeva ta tavaliselt oma pead eetika valdkonda kuuluvate küsimustega. Kui valitsus on tehniline, siis ta lammutab ja püstitab, teeb joonise ja kalkulatsiooni, poob ja käseb, lubab ja laseb. Vaimne aspekt siin kõne alla ei tule, sest see kuulub lihtsalt teise maailma.

Tehnilisus pole meie tingimustes vähemalt monumentide kontekstis midagi head kaasa toonud. Lihulas anti kohalikele tappa nagu 1858. aastal. Huvitaval kombel pole rukkilille-nimelisest monumendist, õigemini selle äratõstmisest, enam suurt midagi kuulda. Tuletagem meelde, et tegemist oli kõigi küüditatute mälestuseks püstitatud ja kiriku poolt sisseõnnistatud mälestusmärgiga.

Õnnistus ei päästnud ei Lihula mälestusmärki ega rukkilille. Viimane jäi Pepleri tänava otsas ette meie oma kinnivaraarendajatele, linnavalitsuse otsuse kohaselt tuli kraana ja tõstis ta lihtsalt ära. Mart Nikluse ja Enn Tarto nördimushääl ei kajanud kuigi kaugele ja rukkilille asemele ilmus Clear Channeli reklaamitulp, kust võis lugeda, et ruutmeeter uues kodus Karlovas maksab vaid 30 000 krooni. Pronkssõduri äratoimetamise viis oli eelmiste teisaldamiste loogiliseks jätkuks.

Mis siis nende sammastega lahti on? Ühte võib üsna kindlalt väita — kontseptuaalne selgusetus, ikka toosama: kellele ja millele. Nõukogude ajal sõitsid partei ja valitsus oma poliitilise tahte elluviimise huvides intelligentsist üle. Nõnda ei saada ka nüüd konsensusele suunatud diskussiooni puudumise tõttu aru, kas vabadus või võit, kus ja kelle üle. Ühed vabaduse kellad kõrguvad sealsamas kõrval juba niikuinii.

Ühiskondlik konsensus jäi saavutamata

Kui nüüd küsida, et mida nood vabaduse kellad tähistavad, jääb enamik kardetavasti vastusega jänni. Puhttehnilise valitsuse puhul on aritmeetika lihtne: kui üks läks miinusesse, siis tuleb ta teisega ruttu asendada-kompenseerida, ja mida rutem seda parem, sest muidu hakkab viivis tiksuma, ja see on tehnikule arusaadav.

See, et vabaduskell ja vabadussammas tulnuks üksteisest puhtkontseptuaalselt lahku lüüa, see jääb tehnikule arusaamatuks, ja otse loomulikult ei vaja ta mingit sellekohast nõu. Tehnikud on rahva depolitiseerimises väga edukad: poliitikas osalevate inimeste hulka vähendatakse pidevalt, lõigates neid otsustamise juurest ära.

Tulemuseks on eri huvi- ja arusaamisgrupid, kel eraldivõetuna võib kõigil õigus olla. Konsensus jäi saavutamata, kuigi see oleks ehk olnud samm ühise kultuuriruumi suunas, selle kvaliteedi suunas, millisena rahvas seisis kunagi kuulsas Balti ketis.

Millele on pühendatud ristisammas? Vabaduse ja elu tähendusele, Vabadussõjas langenutele, kannatlikkusele või selja sirgeks ajamise võimalusele? Kuidas Neil Armstrong ka poleks tahtnud Apollo programmi isale Werner von Braunile mälestussammast, ei püstitatud seda ometi. Samas on aegade tankiässa Michael Wittmanni nimi raiutud kivisse Lõuna-Prantsusmaal ning nii aktsepteeritud — siin puhkab sõdur.

Meie samba sihtasutuse tipud peavad aga omi lahinguid Harjumäe nõlval ja Haapsalu lahkhelide tõttu suletud sadama mudases faarvaatris — kuulsus kaheldav ja toime pigem lammutav. Samas me väärime ometi nii au- kui mälestussambaid, sest meil on, mida mäletada.

Või äkki on ajaloolasel Lauri Vahtrel tõesti õigus, kui ta ütleb, et talupojal puudus üldse ajalugu kui selline, kõik sündmused folkloriseerusid kiiresti juba seetõttu, et talupoja ajaarvamise kohaselt algas igal kevadel kõik jälle otsast peale? Siis on ka selge, miks tehnikute tegevust Harjumäel ei peata maapõuest väljakaevatud inimsäilmed, st unikaalse ajaloolise väärtusega leiud.