SMS-laenu võtmine on muidugi tase, milleni annab langeda. Kogu see süsteem on üles ehitatud inimeste hädadele. Selle teema võib lahterdada ühte patta hasartmängusõltuvuse ja narkomaaniaga, mille põhjused saavad alguse sotsiaalsfäärist. Kõige parem oleks seda reguleerida nii, et niigi hädas inimene ei saaks enesele veelgi rohkem muresid kaela tõmmata. Seni sellist regulatsiooni pole.

Ent ka ratsionaalne ja alalhoidlik inimene ei saa elada täisväärtuslikku elu olemata mõne panga klient. Mulle tundub vahel, et eksisteerib mingi vaikiv salakokkulepe, mille kohaselt riik suunab oma kodanikud panga rüppe. Isegi maksuametiga ei ole sul võimalik suhelda ilma pangata. Ent pank ei ole riiklik asutus.

Olgu — riiklikul tasandil on võib-olla tõesti parem, kui saab teatud osas bürokraatiat delegeerida eraettevõtetele. Kuid igal asjal on hind. Seetõttu tundub mulle kui maksumaksjale, riigisüsteemi ülalpidajale, et pangad peaks hoopis selliste garanteeritud rahavoogude eest neid vähemasti tasuta haldama, kui mitte selle eest kliendile lausa peale maksma.

Meil on terve kari rahandusametnikke eesotsas Padariga, kelle ülesanne on riigikassa haldamine. Riigiaparaati peavad üleval kodanikud, seega oleks meil õigus oodata, et seesama aparaat ka meie eest seisaks, kui oleme näiteks kas või kodulaenuga hätta jäänud. Kaugel sellest. Küll aga teame kõik neid vastikuid pisikesi makseid iga ülekande ja tehingu pealt, rääkimata pangaautomaatide ristkasutuse tasudest ja muudest nurjatutest lõivudest. Riigi ülesanne oleks meid sellest vabastada.

Vaadates pankade kõiki neid lastele ja noortele suunatud pakkumisi, saab üha kinnitust mõte, et see on riiklikult mahitatud poliitika. Õppelaenuga saab alguse elupõline laenuorjus, millele järgnevad tööle asudes tarbimis- ja eluasemelaenud. Laenud aga teevad inimese sunnismaiseks ja saadavad tihtipeale kirjeldamatusse hädasse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid