Teatrilegendi päevaraamatud kadusid arhiivist
Kirjandusmuuseumi arhiivi mappide vahel, kus peaksid aga asuma järgmised kolm päevaraamatut kuni aastani 1976, valitseb tühjus. Kuhu, kunas, kuidas ja miks väärtuslikud päevaraamatud kadusid, on senini selgusetu.
Panso arhiivi materjalid andis tema lesk ja pärija Mari-Liis Küla 1986. aastal kirjandusmuuseumi hoiule. Fond jäi suletuks ligi 20 aastaks. “Mulle soovitati need jätta suletuks poliitilistel põhjustel. Tollel ajal tegutses ka teatris erineva taustaga poliitilisi grupeeringuid,” rääkis 83-aastane Mari-Liis Küla.
Järgnevate aastate jooksul pääsesid hinnalistele materjalidele ligi vaid väga üksikud inimesed. “Kuigi arhiiv jäi suletuks, korrastas meie arhiivitöötaja Ellen Kaldjärv selle ära ning koostas esialgse suletud nimekirja. Selles nimekirjas on märgitud kõik päevaraamatud,” lausus kirjandusmuuseumi Eesti kultuuriloolise arhiivi juhataja Vilve Asmer.
Praeguseks on arhiivitöötaja Kaldjärv teises ilmas ning seetõttu temalt selgitusi ei saa. Kaldjärv oli muuseumis aga legendaarne töötaja, tema järgi on praegu nimetatud ka muuseumi andmebaas ning tema reeglite järgi käituvad muuseumi töötajad ka tänasel päeval.
Väljaandmine jäi vormistamata
Panso arhiiv avanes kolm aastat tagasi, kui tema lesk Mari-Liis Küla selleks loa andis. Päevaraamatute kadumine tuligi ilmsiks alles siis, kui ühena vähestest Panso käekirja lugeda oskav Merle Karusoo päevikuid avaldamiseks uurima hakkas. “Millal need kaduda võisid, pole meil absoluutselt aimu. Sellist asja lihtsalt ei saa juhtuda,” selgitas Asmer.
Fondi muuseumi vastuvõtmise ajal juhtis arhiivi Rutt Hinrikus. “Mina olen seisukohal, et kadunud ei ole midagi. Need päevaraamatud anti muuseumist välja lesele, ainuke viga oli, et see jäeti vormistamata,” lausus Hinrikus. “Külale anti toona raamatud välja lubadusega, et ta toob need tagasi, aga praeguseks on see fakt juba kontrollimatu.”
Mari-Liis Küla kinnitas, et tema pole päevaraamatuid arhiivist ära viinud. “Materjalide üleandmisest muuseumile on mul olemas fotod ja dokumendid. Sellest ajast peale ei ole mina neid materjale muuseumis tahtmas käinud,” rääkis Küla ning lisas, et vaid ühe korra vahepealse 20 aasta jooksul tekkis tal ühe notariaalse dokumendi jaoks tarvidus arhiivi minna. Küla lisas, et raamatute kadumise eest vastutab muuseum. “Umbes pool aastat tagasi kuuldus, et üks päevaraamat leiti hoopis teise riiuli pealt. Võib-olla on ka ülejäänud kuhugi muudele riiulitele jäänud.”
•• Päevalehe uurimise peale leidis arhiivi juht Vilve Asmer eile pärastlõunal siiski ühe vihje, et päevikud võis tõepoolest enda kätte saada Küla. Ühe päevaraamatu tühja kaane tagant tuli välja Ellen Kaldjärve kirjalik märge, et selle sisu on Panso lese käes. “Meie kipume nüüd arvama, et Küla materjalid endale sai. Võib-olla ta lihtsalt ei mäleta seda.”
Kommentaar
Lea Tormis
teatriloolane
1956–1976 oli Voldemar Panso põhiline loominguaeg. Sellel ajal töötas ta lavastaja, teatrijuhi ja pedagoogina. Kui nimetada tähtsamaid sündmusi, siis jõudis ta 1955–1958 olla Draamateatri näitleja ja lavastaja pärast Moskva režiiõppe lõpetamist. Kuna 1957 õnnestus Eestis taasluua kõrgem teatriõppeasutus ehk lavakunstikateeder, siis oli ta ühtlasi selle juht ja kursuste juhendaja.
Samal ajal tegi ta ka lavastusi ja juhtis 1965. aastal avatud Riiklikku Noorsooteatrit. Ta oli selle rajajaid ja peanäitejuht kuni 1970. aastani, 1970–1976 oli ta Draamateatri peanäitejuht. Võib-olla juhi positsioon, mis Nõukogude ajal tähendas väga palju tülikaid vastutusi ja kohustusi, talle eriti ei sobinud, aga tema loominguline autoriteet tegi selle paratamatuks. Kui loetleda Panso tähtsamaid lavastusi selle 20 aasta jooksul, siis võiks ju peaaegu kõiki neid nimetada. Eraldi võiks rõhutada just Tammsaaret, kelle lavalisse tõlgendamisse ta tõi uusi jooni.
