Pärast eesti n-ö rahvusliku väeosa — Eesti Korpuse — laialisaatmist pärast Teist maailmasõda hakkasid siinsed meeskodanikud aega teenima reeglina kodust kaugemal, kus internatsionaalne kasvatus lihtsalt pidi külge hakkama. Pole aga kahtlust, et kohalike elanike sundmobiliseerimine okupatsioonivõimude relvajõududesse oli vastuolus nii Genfi konventsiooni kui ka muude rahvusvaheliste õigusaktidega.

Vanglakaristuse ähvardusel sundmobiliseeritutel tuli avalikult vannet andes tunnistada, et ollakse on Nõukogude Liidu kodanikud. Eestist vägivaldselt sõjaväkke kupatatud noored osalesid eri aegadel vägivallategudes mitmel pool maailmas, olles ühtlasi kasutada tasuta tööjõuna tuuma- ja muu saaste tagajärgede likvideerimisel.

Igasugune kahtlane element käis regulaarselt kordusõppustel, see pidi eksinute peas“õige” mõtteviisi taastama. Selles mõttes toimis partei, julgeolekuorganite ja sõjakomissariaatide koostöö suhteliselt laitmatult.

Kui miilitsa ja KGB-ga kokkupuutumist oli madalat profiili hoides võimalik vältida, siis meeskodanikel sõjakomissariaadi eest pääsu polnud, ei enne ega pärast kõrgkooli. Viimase lõpetamine sõltus kõige otsesemalt sundmopist ja sellega kaasnevast truudusevandest komparteile — koos ülestunnistusega, et oled Nõukogude Liidu kodanik.

Kui vangla ähvardusel ajateenistusse läinutel alternatiiv puudus, siis sõjakomissariaatides töötas ka meie oma rahvuskaaslastest ohvitsere ja üleajateenijaid, kes olid sinna läinud vabatahtlikult ning toimetasid aastakümneid sadade tuhandete noorte sundmobiliseerimist okupatsiooniarmeesse, kellest paljud tagasi ei tulnudki.

Genf 49 liikumise aktivistid osutasid juba 1980. aastail sellise tegevuse ebaseaduslikkusele. Paraku vaadati neid tollal kui riigivaenlasi ja hiljem, kui komissariaatide töötajatest said sujuvalt riigikaitse osakondade töötajad, suhtuti protsessi kui asjade loomulikku käiku.

Maailmas on pärast kõikvõimalikke okupatsioone ikka tavaks saanud korraldada ühiskondlik inventuur, mille käigus on välja selgitatud kollaborandid ja kaasajooksikud ning vajadusel neid karmilt karistatud. Prantsusmaal ja mujalgi said karmide repressioonide osaliseks natside teenistuses olnud prostituudid, reeturitest ja nende käsilastest rääkimata.

Euroopa kihises pärast Teist maailmasõda neist kohtuprotsessidest. Oma rahva represseerimist reeglina ei andestatud. Nn audit viidi läbi ka kahe Saksamaa ühinemisel. Norras ei peetud võimalikuks Quislingi jätkamist uue, vaba Norra poliitmaastikul, kohus vormistas kiirelt tema teekonna teise ilma.

Oleks ilmselt silmakirjalik väita, et okupatsioon oli küll halb, sellele aktiivselt repressioonides abi osutanud kohalikud aga head. Loogika, et “kust me siis need sõjaväelased võtma pidime”, ei pea vett. Paika ei pea ka kunagiste Vabadussõja võitjate näide, sest nemad olid küll tsaariarmee ohvitserid, kuid polnud asunud võõrriigi teenistusse.

Kõik sellised inventuurid on inimlikult ülimalt rasked ja ebameeldivad, kuid võtavad ühtlasi maha terve hulga pingeid. Ühiskonna enesepuhastusvõime pole kahjuks nii suur, et see iseeneslikult võiks toimida. Pooltõed sünnitavad pingeid, “patukahetsuseta” ei saa. Miilits võib punkarile vabalt käe anda — aga alles siis, kui sotid on selgeks räägitud. Stroibati komissari juttu ei saa ma ka parima tahtmise puhul tõsiselt võtta. Osutugu ta siis hundiks või jäägu inimeseks, vähemalt selgus oleks majas.

Käibefraasiks on saanud jutt kompromisside võimalikkusest igas sfääris, aga eetilisel pinnal pole see sageli lihtsalt võimalik. Kui me asume tõesti euroopalikus ja kristlikus kultuuriruumis, siis peaks juba olemuslikult esmatähtis olema tõe väljaselgitamine. Ent paistab, et paljud meie praegused võtmetegelased pole selle euroopaliku tavaga kursis: parteikoolides ja -komiteedes seda ei õpetatud, enese hilisem kurssiviimine on aga osutunud üle jõu käivaks.

Muidugi võib väita, et „mingit okupatsiooni pole olnudki“ ning et jutt kompartei kõige kõrgemast positsioonist on olnud “mingi segadus”– sellisel juhul langeb teema iseenesest ära. Aga ikkagi oleks tore, kui kaks aastat okupatsiooniarmees teenimist pensioni arvestamisel nelja eest kirja läheks. Kah ju küüditamine.