Repliik: Saadame poliitikud prügimäele

Kõik algab lastetoast, aga suur hulk inimesi pole korralikku lastetuba näinud — ja nii rikuvad Eestimaa palet tuhanded prügikuhilad. Kahtlemata saab nendega hakkama ka emake loodus ise — nii 50-300 aastaga –, kuid kahtlemata on mõistlikum saast kokku korjata ja ladestada selleks ette nähtud kohtadesse.

Kampaania „Teeme ära 2008“ püüab kuni 40 000 vabatahtliku abil kokku koguda 10 000 tonni prügi, mis on päris ambitsioonikas plaan. Projekti järgmise faasina näeksin ma eelkõige panustamist inimeste teadlikkuse suurendamisse. Kui sulle on ikka maast-madalast selgeks tehtud, et klaas looduses ei hävine, siis ei viska inimene ehk — kõiki oma teo tagajärgi teades — limonaadipudelit nii kergel käel metsa alla ega lohista sinna oma vananenud pesumasinat.

Tegelikult tean ma ka kiiret ja konkreetset lahendust, kuidas edasist prügistumist vältida — prügi äraandmine tuleb inimeste jaoks teha võimalikult lihtsaks ja kasulikuks. Praegune süsteem seda ei ole. Ja näiteks kogu selle meeletu vanapaberihulga olemasolu juures jääb mulle arusaamatuks, miks kasutavad inimesed oma majade soojustamiseks välismaist päritolu mineraalvilla, kui on ometi olemas tehnoloogiaid sama heade omadustega ja kordades keskkonnasõbralikuma tselluvilla tootmiseks.

Mul ka üks konkreetne tegevuskava prügimajanduse kiirkorras adekvaatsetele alustele viimiseks, mida tuleb käsitleda huumorivõtmes. Tuleb luua simuleeritud linnakeskkonnaga „prügipolügoon“. Kohalike omavalitsuste prügimajanduse eest vastutavad poliitikud — just poliitikud, mitte ametnikud — tuleb saata sellele prügimäele kohustuslikele õppustele, kus peavad lahendama reaalelus ette tulevaid raskeid prügiprobleeme.

Pärast õppusi on kolmekuuline katseaeg, mille tulemuslikkusele annab hinnangu kohalik elanikkond. Kui poliitik ei läbi katseaega, siis läheb ta õppustele tagasi. Ainult niimoodi on lootust näha prügikorralduse kiireid ja loomingulisi lahendusi.