Nüüd aga mängib valitsus malet ilma tegelasi kuulamata: musta etturi ehk pronkssõduri asetab ta nuppude surnuaiale ehk malelaualt välja. Valge lipu ehk ristiga hiidsamba paneb ta tsentrisse, võib-olla vastuolus male reegliga: lippu ära mängu alguses välja too.

Siinkirjutaja peaks mainima, et nimed nagu Rein Veidemann või Linnar Priimägi äratavad minus nostalgiat. Kui ajalehtede asemel ilmusid hiigla pikad tapeedid punavanakeste heietustega, pakkus Veidemann meile juba peaaegu stagnaajast alates moodsat informatiivset kirjandus- ja ajalooajakirja. Vikerkaare omaaegset mõjujõudu võib hinnata vaid see, kes on kord elanud „kestvate ja tormiliste kiiduavalduste“ maailmas.

Samuti ei ole võimalik kuidagi üle hinnata Priimäe kunagisi artikleid Edasis saksa filosoofiast ja kirjandusest. Liialdamata võin öelda, et nii mõnigi kord oli mul esimene asi aovalges postkasti juurde joosta, veendumaks, kas Edasi on juba tulnud. Võib-olla need ongi meid inimeseks kasvatanud! Need kirjutised vastasid täiesti ajalehe nimele: Edasi, uljas noorus.

Nagu tundub, pole vähemalt viimasena mainitud suurvaim end uues, vabaturumajandusele baseeruvas riigis täielikult leidnud. Linnar Priimägi juhatab reklaami ja meedia õppetooli ning on näiteks soovitanud kasutada Niguliste kurikuulsat „Surmatantsu“ Tallinna mainekujunduskampaanias. Arusaamatu, miks peaks seda küll seal kasutama?

Notke „Surmatantsu“ võis omal ajal täiesti kujutada Balti keti reklaamina. Eks vaadelge Notke maali ning samas meie inimeste poose ja nägusid Balti keti omaaegsetelt videoülesvõtetelt. Kas on sarnasust? Ma ütleksin, et hoiakud on lausa üllatavalt sarnased.

Veel üks kuulus inimene, kes tunneb end nüüd puudutatuna, on professor Rein Veidemann. Tema artikleid nimetas üks meediaväljaanne inimsusevastasteks ja mees ei saanud ka pressinõukogust õigust. Aga vaatame korraks, mis toimub meie kergemat sorti ajakirjanduses, ja liigume sealt professori juurde tagasi.

Meil on igat sorti eneseeksponeerijaid, kes naudivad kuulsuselaksu ja topivad ennast igale poole eriti hullude tegudega. Mõnel ongi lausa selline elukutse — olla kuulus. Nende nimed on topeldatud ja märgivad kuulumist esoteerilisse tsunfti: Bussi-Priit, Baari-Maarika, Naistevahetuse-Toomas.

Mõni selline kujutab endast lausa kirjanikku: ta sõimab valimatult teisi kirjanikke türahiinlasteks, peab oma mina nii tähtsaks, et tõstab alati ligimestele suhteliselt arusaamatut kisa, kui mõni järjekordne kirjanduspreemia temast mööda läheb. Noh, valimatult ta muidugi ei sõima, ta sõimab ainult neid, kes ei saa talle kasulikud olla. Avatud rahakoti suud ei hammusta ta kunagi.

Kui mõni kolleeg ei taha, et teda türahiinlaseks sõimatakse, siis pöördub ta kohtu või pressinõukogu poole. Aga siin on jälle häda: pressinõukogu valged isad asuvad avalikult selle Kirjamehe-Kusta poolele, peavad tema teguviisi kontseptuaalseks naljaks. Kui Rein Veidemann pöördus oma solvamise asjus pressinõukokku, siis sai ta umbes sellise vastuse: selle „edetabeli formaat“, kus teda oli kuritegudes süüdistatud, ei võimaldagi tõsist suhtumist.

See tähendab, et kodanik võib koostada edetabeli, kus ta süüdistab ligimesi seitsmes surmapatus, aga siis see peab olema korrektselt vormistatud, just tabelina! Oleme jõudnud selleni, et kui kellelegi meeldib kellegi kohta midagi plõksida, siis ta võib seda teha karistamatult, sest tõde ei otsi enam nagunii keegi.

Ma kirjutasin meelega tõsielusasarjade tegelaste õigeid nimesid mainimata: Kirjamehe-Kusta, Naistevahetuse-Toomas. Kui hakata kusagilt netist otsima, mis show´s üks või teine „kuulsus“ on täpselt esinenud, tähendab see liigset tähelepanu, mida nad ei vääri.

Eluaeg on meeles, kuidas Maie Parrik käis kunagi Õhtulehe ajakirjanikel järel, et kuulsuselaksu huvides lugeda ette oma lühiartiklit Kivimäe sauna ajutisest sulgemisest. Kui pöörad haruldasele daamile tähelepanu, siis loeb ta seda ette kümme või sada korda, järjest ilmekamalt ja isegi kerge puusanõksuga.

Tõenäoliselt üritavad sel kombel inimesest välja pääseda mahasalatud tunded, lapsepõlvetraumad. Topeldatud nimega kuulsuse narrid on ilmselt tegelikult sügavalt haiged inimesed, sest tahe olla Keegi Keegite maailmas kõrvetab nende mõistuse viimse tripsuni ära. Aga proovi sa vaid midagi ütelda nende kohta: kohe oled sa kade, kiusaja, laimaja!

Rein Veidemann on tulnud hoopis teistsugusest maailmast. Ta on tulnud keskkonnast, kus maksis vastutus. Nii julge sõnaga ajakirja, nagu seda oli Vikerkaar omas ajas, toimetamine tähendas pidevat balanseerimist keelatu ja lubatu piirimail. 1987. aasta inimesed olid pidevalt imestunud: mida küll lubab endale Vikerkaar kinnistes oludes! Kas need inimesed ei karda EKP KK propagandaosakonnalt peapesu saada? Juba käis osa seltsimehi Moskvas kaebamas: Eesti ajakirjandus on väljunud parteilise kontrolli alt.

See oli toonasele kodanikule väga ähvardav signaal: mutrite kinnikeeramine võb tulla otsekohe. Puistamised loomingulistes liitudes, ühe seltskonna vastu leitakse kompromiteerivaid materjale, ajalehtede toimetajad vahetatakse välja… See tähendab, et Vikerkaare toimetajal Veidemannil oli määratu vastutus. Tema tööpäevad olid küllap pikad ja polnud juttugi, et tal oleks aega käia oma artikleid veel kellelegi ette lugemas või mõne loomeliidu kohta sõimunimekirju koostamas.

Pressinõukogu eitav vastus professor Veidemanni kaebusele on fakt EKP 8. pleenumi aegse nõiajahi mõttelisest jätkumisest meie ühiskonnas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid