Anti Liiv: Milles on süüdi antidepressandid?

Psüühikahäired (raamat nende loeteluga on 1,8 cm paks!) olid sadu aastaid tervendamatud. Paljusid ei märgatudki. Nii ei tulnud XVIII sajandil siinsel mõisa infotehnoloogil (mõisakirjutaja!) pähegi, et pärisorjast aeglasevõitu eestlane põllutööl võib tegelikult olla vaimse arengu puudega. Või naljaka käitumisega XIX sajandi veiderdav külalollike põeb tegelikult parandamatut pookskisofreeniat.

Psüühikahäirete ravi muutus edukaks alles XX sajandi teisel poolel, mil prantsuse teadlased avastasid psüühikale toimiva uuelaadilise keemiliste ainete kimbu. Tänini on „tablettidega“ praktiliselt ikka veel ravimatud vaimsed alaarengud, raukusnõdrameelsused, alkoholi- ning narkootikumisõltuvused, isiksusehäired. Nende ravivõimalus on ikka samal tasemel, nagu see oli esimese üle-eestilise laulupeo aegu 1869. aastal.

Psühhofarmakonid on möödunud kahe inimpõlve kestel andnud miljonitele inimestele üle maailma võimaluse elada suurema osa oma elust väljaspool vaimuhaiglat. Loomulikult on psühhofarmakonid leiutajatele ja tootjatele töövaeva tasuks toonud rikkuse. Pideva vaimse tervise üldise halvenemise taustal kasvab psühhofarmakonide, nafta, gaasi, elektri ning turismiteenuste tarbimine. Iga moodsam ravim (nagu moodsam autogi) on eelmisest kallim. Turumajanduse maailmas pole ravimiäril ega autoäril põhimõttelist vahet. Mõlema toodang peab olema kvaliteetne, tarbijale vajalik ning võimalikult mugav.

Pisinäide muutustest Saaremaalt, kus viimase uuringu põhjal vajaks elu kestel vähemalt korra psühhiaatri abi 8-10% elanikest ning kaks-kolm inimest 10 000 elaniku kohta sooritab aastas enesetapu.

Ajavahemikul 1946–1950 veetsid Saaremaa vaimuhaiged kohalikus vaimuhaiglas 127 829 päeva. Keskmiselt viibis üks patsient seal 1121 päeva. Kolm aastat! Paljud neist nakatusid sel ajavahemikul tiisikusse ja surid. Enne viimast sõda nakatus ja suri sealsamas ravi ajal tiisikusse ja tüüfusesse kogunisti 30%.

1950. aastate aastate teisel poolel jõudsid Saaremaale esimesed psühhofarmakonid. 1970. aastail kandus ravi põhiraskus haiglast juba üle ambulatoorsele ravile. 1971–1975 veedeti samas haiglas kokku veel ainult 72 322 päeva. Keskmiselt 62 päeva (kaks kuud). Tänaseks on Saaremaa vaimuhaigla suletud.

Ka saabunud antidepressandid lühendasid haiglaravi kestvust. Iga uue ravimiga kahaneb Eestis vajadus voodikohtade järele psühhiaatriahaiglais. Selline areng lõpeb XXI sajandi teisel poolel. Uksed sulgeb viimane iseseisev Eesti vaimuhaigla ja hoone ehitatakse ümber luksuskortereiks.

Eestis tarbitakse antidepressante tõepoolest järjest suurenevas koguses. Aga masendushäired levivadki üle ilma. Kõikjal suureneb selle tasalülitamiseks antidepressantide massiline tarbimine. Eesti pole erand — oleme ikkagi Euroopa osa. Ka pahedes ja nõrkustes, elus ja surmas.

Põhimõtteliselt poleks antidepressantide tarbimist Eestis vähendada raske. Tuleks vaid ühe karbi tarbijahinda tõsta üle 3000 krooni. Turu ostujõud vähendab tarbimist. Sunnib asendusena leppima metsast korjatud ravimteede või nõidade külastamisega. Paraku tooks see tuhandetele elanikele ostujõuetuse tõttu kaasa mitmekuulisi töövõimetuse perioode aastas. See tähendaks loomingulise võimekuse ja elus läbilöömise võime järsku langust. Usutavalt ka sagenenud joomasööste ning aastas umbes 50 kuni 100 enesetappu rohkem. Meil on õigus ja võimalus loobuda antidepressantidest. Samuti nagu isiklikest autodest.

Täna kasutatavatel juba mitmenda põlve antidepressantidel on kümnekonna hea omaduse kõrval tõesti ka puudusi. Ei osata teha paremat. Kaks tüütut puudust on: osa antidepressante suurendab tarbimise ajal veidi kehakaalu ning mõned tekitavad suus kuivustunnet. Kuid mitte kõigil tarbijail.

On õige Lembit Mehilase väide: usutavasti pole ajukeemia seisukohalt väliselt depressioonina paistev meeleoluhäire olemuselt ühtemoodi. Ideaalis tuleks osata valida igale inimesele ideaalselt toimiv antidepressant. Lisaks arvestada ravitava individuaalset mõttemaailma. Paraku ei küüni selleni tänane puudulik teadustase. Ning kui see sel sajandil saavutataksegi, tuleb eeldada ka ühe juhtumi ravimise hinna otseste kulude jõudmist vahest isegi kuni ühe miljoni kroonini. Kes jaksab maksta?

Meditsiini areng on alati kaheteraline mõõk. Areng parandab oluliselt tuhandete inimeste elukvaliteeti. Kuid alati kaasneb kvaliteedihüppega inimese „remondi“ ostmiseks kuluva rahasumma hüpe ülespoole. Seetõttu ei huvita tarku ravimileiutajaid haruldased haigused, mida põdevaid inimesi on maailmas alla tuhande. Ning vastupidi: miljonid depressiooni all kannatajad on tarkadele ravimileiutajatele ahvatlev turg, et oma võimsad ajud ja keeruline aparatuur käima panna ning veeta 10-20 aastat päeval-ööl laboratooriumides uue efektiivsema, meditsiiniturul nõutavama ravimi väljamõtlemiseks. Et seejärel ise veeta väärikaid vanaduspäevi maailma luksuskuurortides.

Siit jõuame küsimuseni, mida peljatakse tänini Eestis avalikult arutada: tervise ja terviseremondi individualiseeritud hind. Esiti kas või miljonikroonise täpsusega. Eksiarvamus on, et maailmatasemelise meditsiiniabi ostmine kõigile Eesti elanikele vajalikus koguses oleks sama odav kui on Eesti põllumajanduse edendamine.

Sestap ärgem süüdistagem oma isekuses antidepressante. Nood teevad, mida võimaldab tänane meditsiiniteaduse tase ja meie ostuvõime.

Aga ka täna — ja tulevalgi aastal — ei suuda paljusid haigusi ravida isegi meditsiiniteaduse maailmatase. Seni püsib meil väljapääsmatu vajadus osta maailmaturult Eesti tarbija jaoks antidepressante. Meil endil puudub vajalik miinimumkogus (umbes 4000 tippteadlast üheskoos, siinmail vaid umbes 4000 reaarsti) tarku töökaid ajusid, kes suudaksid teadusmahuka koostööna veel paremaid antidepressante välja mõelda ning toota.