Tarandi juhitav ja riigi rahastatav
on asunud „peatama“ „ohjeldamatut“ ajakirjandust, millele
Postimehe veergudel lisandub selgitus, et presidendi pressikriitika fookuses ei olnudki Britney ja Paris. Riiki kukutavatele ajakirjanikele tuletatakse valge meedia vahendusel meelde põhiseadust, mis kohustab olema ustav põhiseaduslikule korrale. Tarand manitseb peatoimetajaid, et presidendi öeldusse tuleb tõsiselt suhtuda. Kui te presidenti ei usu, siis kuulake Marju Lauristini (kes ütles juba oma kümme aastat tagasi, et eesti ajakirjandus kolletab nagu rakvere raibe).

Täiesti arusaamatuks jääb säärase turmtule taustal aga paar numbrit tagasi Sirbis avaldatud Kivisildniku tekst „Ülemaailmne loomastumine ehk Miks ja kuidas kõik asjad persse lähevad“, kust pärineb Delfi lugejate seas kuulsaks saanud tsitaat: „Erki Nool ja Arvo Pärt on ühe perse kaks kannikat.“

Minu meelest on tegemist kuratlikult hea tekstiga, mis vääriks kohta õpikutes. See analüüsib juubeldava Eesti Vabariigi mentaalsust märksa vürtsikama sõnavaraga kui mis tahes kollased väljaanded, tabab aga märki nii täpselt, et rõõm lugeda. Ainult et kõigil ei pruugi Kivisildniku lugemise võtit külge sündinud olla ja selle pärast tegi Tarand loo avaldamisega endale karuteene: „Ühe perse kaks kannikat“ viisid Erkki-Sven Tüüri ja Kristel Pappeli lahkumiseni Sirbi toimetuse kolleegiumist ning pälvisid Toomas Pauli pahameele.

Vaevalt sõltub Sirbi rahakoti paksus sellest, kui häälekalt väljendab Tarand truudust Ilvesele. Ning usutavasti antakse ka väike aps Kivisildnikuga andeks. Arvatavasti oleks aga turvalisem, kui Kivisildnik avaldaks oma mõtteid edaspidi trükimeedia ajakirjanduslikus osas, sellal kui Sirp püsib kindlamalt oma, st mitteajakirjanduslikus formaadis. Ent üks on kindel: üks pool vajab teist. Sirp ja Elu 24 täiendavad teineteist. Saagim ja Tarand on ühe perse kaks kannikat.