Üksjagu on tehtud „iluparandusi“, mis muudavad valdkonna selgemaks ning aitavad pääseda praktikas ilmnenud ebakõladest, kuid peamiseks eesmärgiks on olnud siiski paremini kaitsta inimeste põhiõigusi, eeskätt õigust eraelu puutumatusele. Seetõttu sätestab seadus senisest selgemalt, kuidas tohib avalikuks kasutamiseks antud isikuandmeid töödelda ning millised on ajakirjanike õigused isikuandmete töötlemisel ja avalikustamisel meedias.

Uue seaduse järgi võib isikuandmeid ilma inimese enda nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada inimese õigusi (§ 11 lõige 2). See säte on mõeldud eeskätt meediaväljaannete jaoks, kes uudislugusid koostades puutuvad kokku isikuandmetega ja töötlevad neid ning hiljem avaldavad isikuandmeid sisaldava uudisloo.

Ajakirjanikud peavad enne loo avaldamist hindama kolme aspekti:
1) kas loo avaldamiseks on ülekaalukas avalik huvi;
2) kas see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega;
3) kas loo avaldamine ei kahjusta andmesubjekti õigusi ülemäära.

Palju on pahandatud, et uut seadust lugedes ei selgu ühemõtteliselt, mida see „avalik huvi“ tähendab. Tõesti ei selgu, enamgi veel: seda pole üldse üheski seaduses defineeritud. Tegu on „nähtusega“, mida nimetatakse määratlemata õigusmõisteks. Ja selliste mõistete puhul tuleb alati vaadata iga konkreetset juhtumit eraldi.

Uue seaduse autorid on asja selgitanud nii: „Ülekaalukas avalik huvi tähendab eeskätt seda, et ilma nõusolekuta ei või meedias kajastada sellist isikut või isikuga seotud sündmust, kelle või mille vastu avalik huvi puudub. Eelkõige on avalik huvi avaliku elu tegelaste ja nendega seotud sündmuste vastu, kes on pidanud juba arvestama sellega, et nende vastu on kõrgendatud avalikkuse tähelepanu.“ See on kõige üldisem määratlus, mis ei ole kaugeltki lõplik. Lähtuda tuleb ikkagi konkreetsest juhtumist. Ajakirjanduseetika põhimõtted on Eestis väljundi leidnud nt Eesti Ajalehtede Liidu ajakirjanduseetika koodeksis, ent sama tähtsad on ka meediavaldkonnas üldtunnustatud rahvusvahelised põhimõtted.

Selles suhtes, kuidas peaks ajakirjandusvabadust ja eraelu puutumatust kaaluma, on tähtsaks suunanäitajaks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Hannover vs Germany (tuntud ka kui printsess Caroline’i kaasus). Selles kaasuses lähtus kohus ka Eestile kohustuslikust Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 8, mis näeb ette õiguse austusele era- ja perekonnaelu vastu.

Kaasusest lähemalt. Alates 1990. aastatest oli Monaco printsess Caroline (kes ei täida Monaco vürstiriigi ametlikke funktsioone) üle kümne aasta üritanud takistada tema eraelu kajastavate fotode avaldamist paljude Euroopa riikide tabloidväljaannetes. Kõnealuses kaasuses vaieldi Saksa tabloidväljaandes avaldatud piltide üle, mis kujutasid teda nt hobuse seljas, tegemas sisseoste üksi ja ihukaitsjaga, istumas restoranis, lahkumas üksi ja koos Hannoveri printsiga oma residentsist ning komistamas Monte Carlo rannaklubis takistusele jm.

Kohus asus seisukohale, et selliste piltide avaldamine meediaväljaandes rikub printsess Caroline’i õigusi. Kohus pidas tähtsaks teguriks eraelu puutumatuse ja sõnavabaduse tasakaalustamisel seda, kas ajakirjanduses avaldatavad faktid (sh fotod) aitavad kaasa diskussiooni tekkimisele demokraatlikus ühiskonnas. Antud juhul avaldati aga fotod üksnes lugejaskonna uudishimu rahuldamise nimel. Kohus lähtus lahendis funktsioonist, mida inimene täidab, mitte sellest, kas tegu on tema avaliku või eraeluga. Nii näiteks võib kohtu hinnangul olla õigustatud poliitikute tegemiste kajastamine teatud ulatuses, kuivõrd see võib debatile kaasa aidata. Selle lahendi üle tasub igal ajakirjanikul isikuandmeid töödeldes ja avalikustades mõtiskleda.

Seega on valem tegelikult lihtne: ühelt poolt tuleb kaaluda, kas eksisteerib ülekaalukas avalik huvi, ning kui jah, siis kas see kaalub üles inimese õiguse eraelu puutumatusele.

Isikuandmete kaitse seadus ei ole katse ajakirjandust suukorvistada, nagu ajakirjandus ise armastab viimasel ajal märkida. Vastupidi: kuna uus seadus annab ajakirjanikele võimaluse avalikku huvi kaaluda, siis see tegelikult avardab ajakirjanike võimalusi võrreldes vana seadusega, mis kohustas ajakirjanikke igal juhul inimese nõusolekut küsima (sest ühtsed nõuded kehtisid kõikidele isikuandmete töötlejatele).

Keegi ei kahtle selles, et ajakirjandus täidab ühiskonna „valvekoera“ tänuväärset rolli. Ent selline roll ei saa olla igal juhul ja vaieldamatult tähtsam kui inimese õigus eraelu puutumatusele. Segamini ei tohi ajada kaht asja: avalik huvi ja avalikkuse huvi uudishimuna. Viimane ei ole õigustus ega põhjus, et isikuandmeid meedias avalikustada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid