Leo Kunnas: ajateenistus on liiga valikuline
Kaitseväe käsutuses on praegu kasarmukohti ning olme- ja väljaõpperajatisi umbes 2600 ajateenijale. Näitaja ei ületa 1990. aastate keskpaiga taset, mil kaitseväes oli kõigest 1000 kaadrikaitseväelast ning kaitse-eelarve oli umbes 400 miljonit krooni (2007. aastal vastavalt ligi 2700 kaadrikaitseväelast ja üle nelja miljardi krooni).
Uute kasarmute ja muude rajatiste olme- ja väljaõppetingimused erinevad Nõukogude-aegsetest siiski nagu öö ja päev. Kuid sel kümnendil on kolm väeosa (Kalevi, Tartu ja Pärnu pataljon) suletud ning lähiajal ei kavatse kaitseministeerium ajateenijate majutuskohti, olme- ja väljaõpperajatisi olulisel määral laiendada.
Tallinna väeosad (tagalapataljon ja vahipataljon) paiknevad endiselt amortiseerunud Nõukogude-aegsetes rajatistes, kus tingimused on kohati halvemad kui vangidel Eesti uuemates vanglates. Uue linnaku plaanimine Tallinna väeosade koondamiseks pidi algama 2004. aastal ning esimesed rajatised valmima 2006. aastal. Preaguse seisuga pole isegi linnaku lõplikku asukohta kindlaks määratud.
Kaitsevägi on sattunud surnud ringi: kuna 2600 ajateenija piir on ees, ei piisa sellest sõja-aja üksuste ettevalmistamiseks ega kaadrikoosseisu värbamiseks. See tähendab, et kaitsevägi ei suuda iseennast taastoota ning kaadrikaitseväelaste arv väheneb, mis omakorda tekitab olukorra, et tulevikus on vähem kaadrikaitseväelasi, kes valmistavad ajateenijaid ette ning osalevad sõjalistel operatsioonidel.
Ajateenistuse pikkust on vähendatud kaks korda: peatselt pärast iseseisvuse taastamist poolteiselt aastalt aastale ning 2000. aastal üheteistkümnele ja kaheksale kuule. Kaitseministeeriumi tippametnike abinõu ajateenistuse mahu piiramiseks on olnud lihtne ja toimiv: kui pole piisavalt väeosi, kasarmukohti ega olme- ja väljaõpperajatisi, pole võimalik ka mahtu suurendada.
Milline on Eesti geopoliitiline asukoht? Oleme NATO ääreriik. Venemaal on meie naabruses, Leningradi sõjaväeringkonnas ainuüksi alalise valmiduse üksustes üle 40 000 sõjaväelase, sealhulgas maaväe lahinguüksusi kümme motolaskurpataljoni, kuus õhudessant- ja õhuründepataljoni ning neli tankipataljoni. Säärased üksused ei vaja lahingutegevusse astumiseks kuudepikkust ettevalmistusaega. Selleks kulub mõnest ööpäevast kuni paari nädalani. Samuti elab Eestis üle 100 000 Venemaa kodaniku. Seepärast peaks Eesti sõjaaja kaitsejõudude (kaitseväe ja kaitseliidu) suurus olema korrelatsioonis Venemaa Leningradi sõjaväeringkonna alalise valmiduse üksustega, see tähendab umbes 40 000 kuni 50 000 inimest. Seega ei piisa võitlusvõimelise armee loomiseks valikulisest ajateenistusest.
Kui meie väikese riigi kodanikud peaksid oma eksistentsi eest sõtta minema, õnnestuks liitlaste abi saabumiseni vastu pidada vaid juhul, kui seda tehakse ühe, ühtse Eestina. Sel juhul ei tohi olla riigikaitseliselt teist Eestit, kes pole saanud sõjalist ettevalmistust ning jääks riigikaitsest kõrvale või veelgi hullem — kes arvaks, et keegi teine võiks tema eest sõdida, kui ta neilt teenusena suremist ja tapmist ostaks.
Kuidas peaks siis kaitseväeteenistus olema korraldatud? Vastus on lihtne: ühesuguse kestusega (11 kuud) ajateenistus kõigile vaimselt ja füüsiliselt tervetele meeskodanikele koos sõjaaja ametikoha, üksusepõhise ettevalmistuse ning edasise teenistusega reservis. Kui teenistusaja pikkus oleks liiga erinev (näiteks kuus ja 11 kuud), puuduksid piisavad motiivid, et reservohvitserideks, -allohvitserideks ja võtmespetsialistideks sobilik kontingent tahaks topelt kauem riiki teenida.
Eestil on piisavalt raha ja muid ressursse, et lähema viie–kümne aasta jooksul luua selleks kõik vajalikud eeldused. Küsimus ei ole ressurssides, vaid tahtes. Tahe võidelda vajaduse korral sõjas Eesti Vabariigi eest saab alata vaid tahtest luua Eestile võitlusvõimelised sõjaaja kaitsejõud.
