Sellegipoolest on meie igapäevane elugi mütoloogilisest mõtteviisist rohkem läbi imbunud, kui me endile esmapilgul tunnistada mõistame. Ma ei räägi siin tingimata vaid piiblist, kuigi õhtumaisest kultuurist ja elulaadist ei ole võimalik rääkida ilma seda raamatut tundmata. Kui palju kõnekäände, õpetussõnu ja allegooriaid on piiblist meie tavaellu imbunud, oskavad ehk vaid etnograafid kokku lugeda, ja nemadki vaevalt täielikku loendit kokku saavad.

Kuid sellele lisanduvad muud vanarahva muistendid, mõistujutud, raamatud ja filmid, kunst ja muusika, mis kõik ühel või teisel viisil hoiavad elus müüte heast ja kurjast, kangelastest, ustavusest, armastusest, sellest, et paha saab paraja palga, ja sellest, et kõik, mida teed, tuleb sulle endale ringiga tagasi, andmise rõõmust ja ahnuse patust ja sellestki, kuidas mälestus nendest, kes õige asja eest elu andnud, elab igavesti. Need müüdid on see õpetuse vorm, mille kaudu meie vanemad ja esivanemad annavad meile edasi oma tõekspidamisi ja maailmavaadet. See mütoloogia õpetab meid olema head inimesed suhetes iseenda, oma lähedaste ja kogu ühiskonnaga.

Mütoloogilistele atribuutidele toetuvad ka meie sotsiaalsed hierarhiad ja riigivõim — olgu siis näideteks rektorite ja linnapeade kaelused, mis nende rolli sümboliseerivad, või kohtunike talaarid, mis rõhutavad nende kandjate rolli õigusemõistjatena. Puhtpraktiliselt võttes võiks ju kohtunik olla ka teksades ja tossudes, eks ole, aga see ei mõjuks pooltki nii aukartustäratavalt.

Müütidel on suur jõud ja mõjuvõim meie üle. Kui oleme nõrgad ja ebakindlad, võib see tekitada hirmu ja vastureaktsioone, kohati irratsionaalsuseni. Plekkmantel ja silmini kaabu panevad meid täna ehk vaid kulmu kergitama ja oletama, et kohtume kunstnikuga, aga neljakümnendatel võis see esile kutsuda surmahirmu, sageli põhjendatult. Üheks nendest müütidest, mis juba sajandeid on esile kutsunud kõige mitmekesisemaid reaktsioone, on müüt vabamüürlaste salajasest maailmavalitsemisest, varjatud võimust kõigi inimeste meelte ja maise vara üle. Millest ja miks see hirm alguse sai, võime tänapäeval vaid oletada, aga tema püsivus on igal juhul tähelepanuväärne.

Londoni Ülikooli professor Alexander Piatigorsky, kes on kinnitanud, et pole ise vabamüürlane, on oma vabamüürlust käsitlevas monograafias väitnud, et maailmas on kirjastatud üle 60 000 vabamüürlust käsitleva raamatu, seda on rohkem kui ühegi teise organisatsiooni kohta, välja arvatud roomakatoliku kirik.

Ilmselgelt ei saa keegi väita, et vabamüürlusest ei ole võimalik midagi teada saada ilma vabamüürlane olemata. On küll võimalik — kui on olemas huvi, püsivus ja eelarvamustevaba uuriv mõistus. Sellegipoolest on vabamüürlaste vennaskond üha silmitsi olukordadega, kus kohtame puudulikku informeeritust meie organisatsioonist ja aadetest, kallutatud suhtumist vabamüürlusse ja vahel harva ka sellest johtuvat ebasõbralikkust.

Püüan siis taas kord esitada lühikokkuvõtte meie vennaskonna organisatsioonist, ajaloost ja tõekspidamistest.

Vabamüürluse ajalugu

Esimese asjana olgu öeldud, et vabamüürluse algus on dokumenteerimata ja ettekujutus tema kujunemisest kuni 17. sajandi teise pooleni suuresti oletuslik. Esimesed kirjalikud ürikud, milles leidub viiteid vabamüürlusele, pärinevad 14. sajandist (vanimaks nn Regiuse käsikiri, mis sisaldab õpetusi ehitusmeistritele, kuidas nad peavad suhtuma oma kõrgesse kunsti, jumalasse, üksteisesse ja oma teadmiste edasiandmisse õpilastele ja sellidele). Need viited on siiski harvad ja nende põhjal ei ole võimalik konstrueerida vabamüürluse alguse ajalugu.

Üks populaarsetest legendidest seostab vabamüürlust Templiorduga, mis olevat keelustamise järel 14. sajandi algul läinud põranda alla ning võtnud organisatsioonilises plaanis omaks ehitusmeistrite loožide süsteemi (loož, ingl k Lodge, tähistaski algselt ehitusplatsi ligiduses paiknevaid ehitusmeistri töö- ja eluruume).

Selle legendi laskis käibele, küll pisut teistsugusel kujul, ševaljee Ramsay oma kõnes Prantsuse Suurloožis 1736. aastal. Kõneledes vabamüürluse ajaloost rääkis ta, kuidas ristisõdade ajal oli hulk kõrgeid võimukandjaid võtnud sihiks taastada Jeruusalemmas kuningas Saalomoni tempel ja sellel eesmärgil kaasanud oma üritusse parimaid ehitusmeistreid ning sõlminud liidu Jeruusalemma püha Johannese rüütlitega ehk johanniitidega, kellest hiljem sai Malta ordu. Millisel viisil asendusid johanniidid hilisemates tõlgendustes templirüütlitega, on ebaselge, eriti pidades silmas, et johanniidid ja templirüütlid olid omavahel kõike muud kui sõbrad. Tõenäoliselt leiti lihtsalt, et templirüütleid kaasav stsenaarium on põnevam ja kergemini teadaolevate faktidega sobitatav.

Kuidas see ka polnud, igal juhul valitseb 15. ja 16. sajandite koha peal üsna suur valge laik, kus peale mõne üksiku säilinud käsikirja (nagu Regius) ei leidu praktiliselt mingeid autentseid viiteid vabamüürluse eksistentsile. Olukord muutub 17. sajandil, kust pärinevad Šotimaal tegutsenud (ja siiani tegutsevate) Kilwinningi ja Edinburgh’i loožide vanimad säilinud protokollid, mis tõendavad vabamüürluse olemasolu juba peaaegu tänapäevaselt organiseerunud kujul.

Aastal 1717, mis on vabamüürluse ehk tähtsaim aastaarv, kogunesid nelja Londoni looži meistrid 24. juunil lõunasöögile ja nõupidamisele trahterisse Goose & Gridiron, mis paiknes toona St Pauli katedraali külje all, aga on praeguseks hävinud. Sellel nõupidamisel otsustasid neli looži moodustada suurlooži ja selle esimeseks suurmeistriks valiti Anthony Sayer kui osalejatest vanim. On tähelepanuväärne, et suurlooži moodustamise esmaseks ajendiks oli loožide plaan korraldada iga-aastaseid ühiseid pidusööke ja suurloož oli esmaselt mõeldud n-ö korralduskomiteeks. Muud administratiivsed ülesanded hakkasid suurloožile ajapikku lisanduma praktilistest kaalutlustest johtuvalt.

Sellest ajast peale on vabamüürluse ajalugu katkematult dokumenteeritud ja põhimõtteliselt kulgenud sama rada kui tänapäeval — kui jätame kõrvale asjaolu, et möödunud mitmesaja aasta jooksul on eri paigus tekkinud uusi suurloože ja kohati vanad lõpetanud tegevuse (enamasti sõdade tõttu või valitsuste sunnil). Sellegipoolest on vabamüürluse iidsed maamärgid — nagu me nimetame oma tõekspidamiste neid põhipunkte, mis määratlevad vabamüürluse olemuse ja piirid — püsinud muutumatult.

Tänapäeval on maailmas eri andmetel 4–6 miljonit vabamüürlast, neist valdav enamik USA-s. Suurbritannias on praegu kokku umbkaudu 400 000 vabamüürlast, Soomes ligi 6000, Eestis 300 ringis.

Vabamüürluse organisatsioon

Vabamüürlus on organisatsiooniliselt üles ehitatud väga lihtsalt — vabamüürlased kogunevad oma istungiteks loožides, mis tähistab ühtaegu nii istungi ruume kui ka teatavat hulka vendi, kes on selle looži liikmeteks. Analoogiana võiks välja tuua klassi, mis koolis tähistab nii klassiruumi kui ka selles õppivaid õpilasi. Iga vabamüürlane on mõne looži liige; loožita vabamüürlasi ei eksisteeri. Looži juhib meister, kelle looži vennad valivad endi seast. Eestis valitakse meister üheks aastaks, aga muudes riikides võib see olla ka teisiti. Meister juhatab looži istungeid ja tal on loožis suveräänne võim vabamüürlikes ja looži tegevust puudutavates asjades. St tema kutsub kokku või jätab ära looži istungeid jne, aga ta ei saa mitte kunagi (ega ole ka keegi sellist asja üritanud) sekkuda vendade eraellu muidu kui vaid lähedase sõbrana.

Ühel territooriumil (enamasti on selleks riik) tegutsevad loožid kutsuvad ellu suurlooži, mis neid loožide poolt antud mandaadi alusel ühiselt esindab läbikäimises teiste suurloožidega. Suurloož kannab hoolt vabamüürluse administratiivsete asjade eest oma jurisdiktsioonis, samuti jälgib ta, et kõik loožid peaksid kinni maamärkidest ning järgiksid sama rituaali.

Maailmas ei ole ühte ‚kõige suuremat’ suurlooži. Igal suurloožil on oma territooriumil suveräänne võim vabamüürlikes asjades. Suurlooži juhib kogenud vendade hulgast valitud suurmeister, teda abistavad teised kas loožide ühisistungil valitud või tema enda poolt määratud ametikandjad. Rahvusvahelises läbikäimises on kõik suurmeistrid de iure võrdsed, kuigi loomulikult on suurmeistrite seas suuremate kogemuste ja autoriteediga vendi, kelle tarkust ja kogemusi enam respekteeritakse.

Rahvusvahelise läbikäimise eelduseks on suurloožide vastastikune tunnustamine, mis tähendab sisuliselt seda, et teineteisele öeldakse — jah, me tunnustame teid vabamüürlastena, sest me näeme, et te järgite samu põhimõtteid ja hoiate au sees samu aateid, mis meiegi.

See, millest praegu kirjutasin, on regulaarne ehk ‚sinine’ vabamüürlus, mis koosneb kolmest vabamüürlikust astmest: õpilasmüürlane, vennasmüürlane ning viimasena meistermüürlane. Lisaks neile kolmele on olemas ka lisaastmeid, mille puhul järgitakse eri tavandeid ja astmete tähistamise süsteeme. Tuntuimad sellised on Yorki riitus (York Rite) ja Šoti riitus (Scottish Rite). Juriidiliselt on need süsteemid siiski omavahel lahutatud, st ei Yorki ega Šoti riituse juhtorganite jurisdiktsioon ei laiene ‚sinise’ vabamüürluse suurloožile, samuti vastupidi (selle erandiga, et vend, kes ‚sinisest’ vabamüürlusest lahkub või välja heidetakse, lahkub automaatselt ka jätkuastmetest, kuna lakkab olemast vabamüürlane).

Vabamüürlik rituaal, aated ja saladused

Vabamüürlik rituaal on meie vennaskonna selgroog ja olemise viis. Selle rituaali kaudu antakse kandidaatidele ja põlvest põlve edasi vabamüürlikud õpetussõnad ja meie maailmavaade. Iga astme juurde kuulub oma rituaal, milles selle astme saaja kandidaadina osaleb. Igal astmel on ka oma sõnum (muidugi mitte ainult üks sõnum), mida kandidaatidele edastatakse.

Meie rituaali võiks ehk nimetada teatraliseeritud koosolekuks, kus kõigil osalejatel on oma rollid täita ja sellest johtuvalt oma tekstid lugeda ja toimingud sooritada. Need rituaalid on religioosse iseloomuga, tuginedes Vanale Testamendile, kuid neid ei saa ega tohi siiski segi ajada missade või jumalateenistuste või preesterlike toimingutega. Viimastega ei ole neil midagi ühist.

Nagu laialt teada, on vabamüürlase ametirüüks müürlasepõll. Rituaalis osalejad kannavad lisaks veel oma rollidele vastavaid regaale — enamasti kaeluseid, mille küljes on nende ametitunnus.

Maailmas on terve hulk rituaale, mis erinevad üksteisest hulga üksikasjade poolest, kuid laias laastus edastavad siiski samu sõnumeid, nii et nende rituaalide kaudu kandidaatidele antavad astmed on sarnased ja üksteisele mõistetavad. Rituaal, mida praktiseeritakse Eestis, on meile jõudnud Soome kaudu Ameerikast ja erineb märgatavalt Inglismaal enamlevinud rituaalist, ja need mõlemad omakorda on väga erinevad Rootsi rituaalist. Siiski, nagu juba öeldud, on õpetuste ühisosa piisavalt suur, et saame üksteist vabamüürlastena tunnustada.

Eesti loožid kogunevad istungiteks üheksa korda aastas, aga seegi võib riigiti varieeruda. Inglismaal on tavaks koguneda kolm-neli korda aastas, kuid on ka piirkondi, kus palju sagedamini koos käiakse.

Vabamüürlastega seoses räägitakse enamasti alati ka meie saladustest. Millised need siis on ja miks me neist rääkida ei tohi?

Märgid

Tõepoolest, ajalooliselt on vabamüürlastel kasutusel olnud erilised võtted ja tunnussõnad, mille abil vennad võõrail mail liikudes üksteist ära võisid tunda. Tänapäeva maailmas ei ole neil märkidel enam praktilist tähendust üksteise äratundmise vahendina (või kui on, siis üliharva) ja me õpime neid austusest möödunud põlvede vastu ja käsitleme neid osana meie rituaalist ja õpetamise protsessist.

Me ei räägi neist märkidest sellepärast, et vanadel aegadel oli vendadele eluliselt oluline vihameeste seas sõpru ära tunda, ja seepärast tuli märgid pidada hoolega salajas. Meie oleme lubanud kombeid, mida meile on õpetatud, muutumatult edasi anda.

Rituaal

Eelmise lõigu lõpp käib ka rituaali kohta. Samas, rituaali tekste on ilmunud isegi internetti (ma muidugi ei hakka siinkohal kommenteerima nende asukohti ega autentsust), kuid isegi sellega ei saa mittemüürlasele meie rituaali puudutavad saladused avalikuks. Miks? Rituaali kirjapandud tekst on nagu partituur, noodikiri, ja nagu heal kontserdil tekib muusikamaagia, nii hakkab ka looži istungil see rituaal elama, aga seda on võimalik mõista ainult ise selle sees olles. See on üks põhjusi, miks me ei räägi rituaalidest. Teiseks ka selle pärast, et mitte rikkuda kandidaatide uudset elamust ja avastamisrõõmu. Nii nagu elu teeb elamisväärseks see, et me ei tea, mis on ootamas teisel pool teekäänakut või homset päeva, nii vähendaks ka liigne avalikustamine kandidaadi elamust.

Vabamüürlus ja poliitilised ambitsioonid

Maailm muutub ja see, mis kehtis eile, ei pruugi kehtida täna. Vabamüürlusel oli tema algusaastatel ümbritseva maailma suhtes kindlasti aktiivsem hoiak kui praegusajal. Vabamüürlased osalesid Ameerika Ühendriikide sünniprotsessis, nad lepitasid Inglismaal 17. sajandi kodusõjas vabariiklasi ja monarhiste, lõid idealistidena kaasa valgustusajastu pöördelistes sündmustes. Ent 19. sajandil, kui mitmes riigis tänu sellele vabamüürlus keelustati, pöördus vabamüürlus sissepoole ja poliitilisest tegevusest organisatsioonina sai tabu. Loomulikult ei tähenda see, et vabamüürlased ühiskonna kodanikena oleksid muutunud loiuks ja abituks, kaugel sellest. Ent nende ühiskondlikul tegevusel ei olnud enam sidet vabamüürlusega, mis oli üha enam suunatud vaid liikmete moraalsele suunamisele ja õpetamisele üldinimlike väärtuste vaimus.

Tänapäeval on vabamüürlus maailmas enesele pea ainsaks väljundiks jätnud heategevuse, seda põhiliselt meditsiini vallas (eriti Ühendriikides). Peetakse ülal haiglaid ja toetatakse meditsiiniuuringuid ja -õpet. Seda muidugi jõukamates ja pikema vabamüürliku traditsiooniga riikides. Väikese liikmeskonnaga noortel suurloožidel on võimalused kahetsusväärselt ahtad, arvestades, et oma tegevust finantseerime liikmemaksudest ja väljastpoolt mitte mingeid toetusi ei saa.

Viimasel paarikümnel aastal on maailma vabamüürluses peetud diskussioone meie vennaskonna rollist ühiskonnas ja kas on õige, et oleme pöördunud nii sügavale iseendasse, või peaksime siiski rohkem olema seotud aktiivsema ja avalikuma osalusega ühiskonna arengus. Seni on siiski pea üksmeelselt jäädud seisukohale, et vabamüürluse rolliks ei ole ega pea olema aktiivne ühiskondlik tegevus, vaid me püüame muuta maailma eelkõige iseennast muutes.

Neile, kellel on huvi vabamüürlusest rohkem teada saada ja ka Eesti vabamüürlaste tegemistest lugeda, soovitan tutvumiseks raamatut „Mehed sinistes põlledes”.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid