Kui viimase 12 kuu jooksul oli vägivalda kogenud neljandik kõigist õpilastest, siis viis protsenti õpilasi on pidevad kiusamise ohvrid, kogedes seda iga koolipäev. Nii selgus viis aastat väldanud Tallinna ülikooli uuringust “Kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek”, kirjutab Eesti Päevaleht.

Selle mammutuuringu tarvis küsitleti 3838 õpilast, 624 õpetajat ja 2048 lapsevanemat 65 koolist ning 120 koolijuhti 53 koolist. Peale küsimustike tehti ka koolide vaatlused.

“Õpilaste toimetulek sõltub sellest, milline on psühholoogiline ja sotsiaalne heaolu tema ümber, suhted õpilaste ja õpetajaga,” võttis uuringu tulemusi kokku üks autoritest, TLÜ professor Marika Veisson. “Laste arengus on põhirõhk pandud vaimsele arengule ja kõikjal valitseb edukultus. Selle hind on aga see, et tervis ei pea enam vastu ning emotsionaalne ja inimlik pool jääb tähelepanuta. Teiste inimeste aitamine ja sallimine — seda ei peeta nii oluliseks,” sõnas Veisson.

Teadlaste sõnul tuli uuringu tulemustest välja, et nii laste kui ka õpetajate koormus on liiga suur, ning tehti ettepanek seda vähendada. “Laps tahab ka süveneda, tegeleda kaunite kunstide ja spordiga, ta vajab aega ka emotsionaalseks arenguks,” ütles Veisson.

Samas selgus uuringust ka näiteks, et kooli peetakse ohtlikuks kohaks, vägivallaga puututakse just seal kõige rohkem kokku (vaata graafikut).

TLÜ doktorant Ene-Silvia Sarv, kes uuris õpetajate rolli, nimetas suuremat osa õpetajaid, 48 protsenti, stressitundlikuks keskmikuks. “Nende seisukoht on selline: eks neil lastel raske ole, aga ega ma eriti midagi teha saa,” ütles ta. Väike osa, neli protsenti, on pessimistid, kes piirduvad piitsa ja prääniku jagamisega kinniste klassiuste taga, ning 18 protsenti õpetajatest on nii enese- kui ka teistekriitilised, leides, et õpetajad on viletsad ja kool niru, kirjeldas Sarv. “Vaid 30 protsenti õpetajatest on optimistlikud ja tegusad, positiivse õpilaspildiga, tahavad teha koostööd ning usuvad, et iga last saab aidata,” ütles Sarv.

Huvitava märkusena lisas Sarv veel, et koolistressi põhjusteks peavad õpetajad asju, mis sõltuvad nende eneste tööst: ülekoormatud ainekavad, õpilaste hirm tasemetööde, eksamite, halva hinde, pideva ebaedu ees, õppetöö üksluisus, ebasobivad õppemeetodid ja korralagedus tundides.

Lastevanemate arvamusi uurides selgus, et 15 protsendil neist ei ole arvamust oma last ähvardavate ohtude kohta. 35 protsenti vanematest tunnistab, et peab kooli-kodu koostööd mõttetuks. Veidi vähem, 25 protsenti, on enda sõnul ennast koolist distantseerinud, 23 protsendil on argieluprobleemid ning 17 protsendil on isiklik tõrge kooliga suhtlemise ees.

Haridusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsleri Katri Raigi sõnul ei olnud ükski uuringus välja toodud teema ministeeriumile võõras, kõike võetakse uute riiklike õppekavade koostamisel arvesse. “Kõik tahavad oma ainet sisse tuua, aga me peame mõtlema õpilase peale,” kinnitas Raik. “Kindlasti oleks vaja rohkem väärtustada koolipsühholoogi, sotsiaalpedagoogi ja aineõpetaja tööd.”