Kiri: Ohutunde puudumise ohvrid
Tunnen õnnetuses hukkunu leske Liidiat varajasest noorusest ja ei kahelnud hetkekski tema andestuse siiruses. Kindlasti ei peegeldu tema sõnades ootamatult mehe kaotanud naise tundeküllane meeleheitlikkus.
Täiesti juhuslikult sattusin internetis surfates online-jutlustele Oleviste veebilehel. Oma üllatuseks leidsin sealt ka Liidia Vardja nime. Kuulsin tema sõnumit aga alles nüüd, kui olin meedia vahendusel õnnetusest kuulnud.
25. novembril kõneles Liidia kaugele üle linna paistva torni kujundit kasutades elust ja surmast. Ta rääkis ruumilisest perspektiivist, milles suured esemed võivad kaugelt vaadates tunduda väikesed ja väikesed asjad lähedalt vaadeldes suured. Kuulasin ja mõistsin, et tema jutus polnud tegemist teoloogilise sõnade keerutamisega, vaid elatud elu sügava tunnetusega. Otsekui oleks teatud eluetapp läbitud ja tahtnuks ta aimatavale sündmusele oma hinnangu anda.
Õnnetuse põhjustajast Joosepist kuuleme tagantjäreletargutusi niigi rohkem kui vaja. Ekspertiis ja juurdlus teevad oma töö. Pakun välja, et nii konkreetse liikulusõnnetuse kui paljude teiste sarnaste puhul on enamasti tegu kahe tähtsa teguriga, mille ühisnimetajaks saab olla ohutunde puudumine.
Ühest küljest puudub ohutunne sõiduolude hindamisel. Ohutunne kujuneb sõiduoskuste täienemisega. Kogemusi ei omandata mitte niivõrd praktiliste teadmiste, kuivõrd pideva rooli taga istumisega. Kuigi vilumuse omandamise põhialuseid on meie rahvale tutvustatud juba mitusada aastat, vilistatakse ikkagi pikaajalise ja visa harjutamise vajadusele ning hinnatakse oma võimeid üle.
Ent teises mõttes tuleks rõhutada seda, et noortel juhtidel puudub sageli ohutunne võimaliku surma ees. Peaksime ehk seekord Mäo lähedal hukkunute hauakääbastele kirjutama: „Ohutunde puudumise ohvid?“ Ent kas nemad on viimased?
