Seda eesmärki on püütud saavutada seadusandlike ja hariduspoliitiliste vahenditega ja mõningast edu on ka olnud, kuid paljuski on Eesti keelepoliitilised eesmärgid jäänud saavutamata — praegugi lõpetab vene gümnaasiumi noori, kelle eesti keele oskus ei ole piisav, et eestikeelses keskkonnas edukalt hakkama saada.

Näib, et tasapisi on hakatud selle olukorraga leppima, mööndes, et inimene võib ju olla eestimeelne ka siis, kui ta ei oska eesti keelt. Selle mõtteviisi tulemusel on tekkinud mõiste eestimeelsed venekeelsed. Meedia kasutab seda enamasti positiivse tähendusega — parem pool muna kui tühi koor. Siit kerkib kohe esile küsimus, kas me kiidame sellise vaatenurga heaks. Teiste sõnadega, kas me nõustume, et umbkeelne eestimeelne on põhimõtteliselt vastuvõetav.

Kuigi selline seisukoht võib olla heatahtlik ja inimlik, Eesti ühiskond seda aktsepteerida ei tohiks. Põhjused selleks on väga kaalukad: esiteks, see tähendab, et me aktsepteerime Eest-isisese suhtluskeelena mingit muud keelt kui eesti keelt, sest umbkeelsete eestimeelsetega me ju eesti keeles suhelda ei saa. Ja kui me sellega nõustume, siis tähendab see, et me eeldame kakskeelsust eestlastelt, kuid mitte teistelt.

Paraku on see suurema osa Eesti ajaloost just nii olnudki — üldine suhtluskeel on olnud kas saksa või vene keel ja eesti keel on olnud köögikeel. Teatud mõttes on selline alandlik hoiak eestlastele sisse juurdunud ja see on ka üks põhjusi, miks me kasutame nii kergelt teistega suhtlemiseks teisi keeli. Samast alamrahva mentaliteedist on selgelt kantud ka Toomas Vitsuti hiljutine ettepanek kehtestada inglise keel Tallinnas ametlikuks keeleks.

Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on selline hoiak pikaajalises perspektiivis eesti kultuurile hukatuslik. Sest kui me aktsepteerime, et meie venelased võivad mitte osata eesti keelt ja ikka olla eestimeelsed, siis ei ole meil põhjust teistmoodi käituda ka kõigi teistega, kes oma elu soovivad Eestiga siduda. On selge, et lähema mõnekümne aasta jooksul suureneb Eestis sisserännanute hulk, ja kui eesti keel ei suuda end kehtestada ühise suhtluskeelena, muutub ta lihtsalt vähemuskeeleks.

Seega, umbkeelse eestimeelse kontseptsioon ei ole Eesti jaoks jätkusuutlik. Eesti keele oskus on üks nendest vähestest tuumväärtustest, mida Eesti riik ja ühiskond peab suutma kehtestada kõigi hulgas, kes siin elavad või siia elama tulevad, kui meie eesmärk on tagada eesti keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. See on põhimõte, mille üle ei ole võimalik tingida.

See põhimõte peaks olema ka aluseks, kui langetame haridus- ja keelepoliitilisi otsustusi, näiteks kui tahame avada võõrkeelseid õppekavasid ülikoolis või planeerime vähemusrahvusele kõrgharidust. Kes ei ole eesti keelt kaheteistkümne aasta jooksul koolis ära õppinud, see ei ole seda soovinud. Selliste jaoks ei ole vaja luua võimalust õppida ülikoolis vene keeles tagasihoidliku eesti keele õppe kohustusega, mida on kerge ignoreerida.

Samas ei tohiks me olla ka jäigalt tõrjuvad. Hea küll, noor inimene ei ole mingil põhjusel eesti keelt ära õppinud, aga on nüüd selgusele jõudnud, et ta tegi vea. Seda peaks tunnustama ja sellistele noortele oleks vaja luua võimalus pehmeks üleminekuks eestikeelsele õppele. Et ta võiks astuda ülikooli küll puuduliku eesti keele oskusega, aga juba teise õppeaasta alguses suudaks õppida eesti keeles. Muidugi eeldab selline õppesüsteem ka noortepoolset motivatsiooni ja panust.

Selles ei ole midagi ületamatut — miljonid inimesed maailmas alustavad õpinguid võõrkeeles. Jah, see on raskem kui emakeeles õppida, aga see on üks vähestest tingimustest, mida Eesti seab oma elanikele — eesti keel tuleb selgeks saada. Ja me peaksime olema valmis sellele kaasa aitama.

Aga me ei kiida heaks umbkeelset eestimeelsust. Sest umbkeelsus väljendab suhtumist. Ja seda suhtumist ei saa aktsepteerida noortelt inimestelt, kes soovivad Eestit oma koduks pidada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid