Kiri: Press tegi ülekohtuselt Ansipist vaenlase

Pressivaenlase ja -sõbra järjekordne valimine on veelkordseks tõendiks, et Eesti pressis on toimunud kummalised nihked usaldusväärsuse vähenemise suunas. Nende tiitlite jagamise seekordne tulemus on hämmastanud väliseestlasi, paljusid mu tuttavaid, ka üsna poliitikakaugeid.

Kui mõtlen taas tagasi paljudele loetud kirjutistele nii vene- kui ka eestikeelses meedias, siis on neis leidunud hämmastavat diletantlust ja võhiklikkust. On ilmnenud isegi vajalike baasteadmiste puudumist ühiskonnale olulistes ja elulistes küsimustes. Kukalt sügama on pannud mitmed aprillirahutusi käsitlevad kirjatükid nii kirjutavas kui ka rääkivas meedias.

Pressivaenlaseks kuulutatakse aga miskipärast poliitik, kes annab igal võimalusel intervjuusid küll televisioonile, raadiole või trükimeediale — olgu siis vene, inglise või eesti keeles. Ma ei ole veel kuulnud, et Ansip oleks keeldunud ajakirjanike küsimustele vastamast või ajakirjandust halvustanud — või mingit teema käsitlemist keelanud.

Kui Ansip püüaks oma oponentide suud kinni panna või summutada mingit tema suhtes käivat diskussiooni, siis ei räägiks Kivirähk oma propagandistlikku valet raadios ja ajalehtedes. Siis ei kuuleks me peaaegu iga päev midagi Edgar Savisaare kohta. Peaminister võiks küll ehk kohati resoluutsemalt käituda venekeelsele elanikkonnale suunatava väärinfoga, mis tuleb lisaks Vene enda propagandaveskitele kohalikust venekeelsest meediast. Kuid nagu näha, ei tee tänane valitsus elementaarset katsetki ümber lükata kogu seda tema pihta suunatud valede laviini.

EALL liikmeid on tervelt 43 väljaannet. Neist 12 ehk 28% on suunatud venekeelsele elanikkonnale ning ilmuvad vene keeles. Kes ikkagi otsustas pressisõprade või –vaenlaste üle? Kas on ehk tegemist selle psühholoogilise fenomeniga, et kui suuremas seltskonnas on neli-viis vene keelt kõnelevat isikut, siis varsti räägivad kõik vene keeles?

Ma ei arva küll, et vaid venekeelne meedia üksi otsuseid langetab, kuid kui arvestada meie tänase meedia kalduvust toetada moodsaid euroopalikke trende, pseudohumanismi ja sallivust diktatuuri suhtes, siis pole imestada, et rahvuslus, perekesksus, patriotism ja moraal kuulutatakse paariateks ja paranähtusteks. Nii ei pälvi meedia poolehoidu ka sirge selgrooga riigimehed.