Küsimus on nüüd vaid selles, mida on võimalik teha, et see ei juhtuks nii pea. Mida on võimalik teha selleks, et säärase sündmuse kordumise tõenäosust meil miinimumini viia — sest päriselt välistada ei ole seda võimalik. Mida paremini aru saame, mis toimus Jokela tulistaja peas, seda paremini võiksime vahest seda eesmärki saavutada.

Kuigi Pekka-Eric Auvinen kinnitas lausa vahetult enne tulistama asumist oma blogis, et see on tema sõda ning mitte kedagi teist ei tohi toimunus süüdistada, hakkab nii politsei kui ka meedia kindlasti vaatama noormehe perekonna poole. Mis inimesed need olid, kelle keskel ta kasvas, uuritakse. Missugune oli tema igapäevane maailm, küsitakse. Mida ta mõtles ja tundis, et võis teha midagi nii kohutavat?

Lähimate inimeste ringist saadavad vastused selgitavad sündinut eeldatavasti olulisel määral, aga ei ole kindlasti ammendavad. Samas, 18-aastane inimene on täiskasvanu küll formaalselt ja juriidiliselt, aga enamasti pole ta seda vaimselt ja hingeliselt. 18-aastane on igas mõttes piiri peal. Üks kool läbi saamas, teine loodetavasti ees. Laps enam ei ole, kuigi tihtilugu elab ehk veel vanemate juures. Täiskasvanu ka veel ei ole, kui just elu pole selleks ülearu vara sundinud.

Õõvastavaks muudab Jokelas sündinu asjaolu, et loo puhul ei olnud ainumäärav kättemaks konkreetse(te)le persooni(de)le — näiteks kiusamise või alandamise eest. Sellest me suudaksime veel ju kuidagi aru saada, kas pole: et inimene oli n-ö viimse piirini viidud ja ei andnud enam endale oma tegudest aru. Ent ainus, kelle vastu Auvinen oma rünnaku personaalselt suunas, oli kooli direktriss. Esiti ei tea me veel, kas ta ründas teda kui inimest või kui institutsiooni, praegu teada oleva põhjal usun ma viimast.

Ühe sõda kõigi vastu

Kõige pelutavam ongi vahest asjaolu, et tulistaja andis endale väga hästi aru, mida ta teeb. Tal olid oma vähemasti näiliselt läbi mõeldud süsteemsed ideed, milleni ta oli jõudnud pikema aja jooksul. Need ideed olid talle nii lähedased ja kallid, et ta oli nende nimel valmis surema. Tutvumine Auvineni „meediapaketiga“ näitab, et ta oli oma teo läbi mõelnud ja ette valmistanud ning viis selle ellu täie teadvuse juures.

Auvinen loodab olla eeskujuks kõigile, kes on „valitsevate süsteemide“ vastu: orjastavate, korrumpeerunud ja totalitaarsete valitsuse vastu; türannide, gangsterite ja idiokraatliku võimu vastu. „See on minu sõda: ühe mehe sõda inimlikkuse, valitsuste ja nõdrameelsete masside vastu.“ See on ühe väga noore mehe sõda „kõige“ ja „kõigi“ vastu. — See tähendab kohutavat üksindust.

Tegelikult on see „kõik“ aga ikkagi väga üldine ja määratlemata ning nimelt see on võimaldanud Auvineni tundnud inimestel teda meenutada korraga nii äärmuslikult vasak- kui ka parempoolsena. Ilmne on sümpatiseerimine nii natsismiga kui ka evolutsiooniteooriaga, valmidus oma ideede nimel surra aga kuulub kindlasti ühte teise kultuuri- ja usuruumi kui too, milles Auvinen eeldatavasti üles kasvas.

Nõnda osutub näiline süsteemsus tegelikult üheks parajaks segapudruks, mille on loetust, nähtust ja kogetust kokku pannud äärmiselt ebaküps mõistus, paariliseks mahasurutud emotsioonid ning täielik soovimatus enesele oma tunnetest ja vajadustest aru anda. Kindlasti on tõsi, et et Auvinen oli viha täis, ent on täielik absurd väita, et viha ongi see, mida ta armastas. Nõnda nagu pole võimalik vihata armastust, pole võimalik ka armastada vihkamist.

Auvinen käis harilikus koolis, mitte mõnes hälvikute omas, ning see pidanuks justkui andma garantii, et tegemist oli n-ö normaalse inimesega. Siiski näitab toimunu, et „harilikust“ ja „normaalsest“ on asi väga kaugel. Tagantjärele on muidugi lame väita, et kuidas te varem ei märganud või aru ei saanud, et temaga on midagi väga valesti. Kui see oleks nii lihtne, siis ei juhtuks ju maailmas kunagi mitte midagi sellist.

Ent just seesama peakski ajendama mõistmise vajaduse: võimalikud mõrvarid ja massimõrvarid elavad meie hulgas, meie kõrval. Nad näevad välja nagu n-ö tavalised inimesed ning me suhtleme võib-olla nendega päevast päeva, teadmata, mis nende sisimas tegelikult toimub. Nad võivad pärit olla nn korralikest perekondadest ning olla koguni hea hariduse ja laia silmaringiga.

Lihtne on öelda, et ah, tegemist oli lihtsalt väärastunud isendiga, psühhopaadi või luulude all kannatava tüübiga. Sellega on edasine arutelu justkui noaga läbi lõigatud: oleme omast meelest kindlaks teinud, et võika teo kordasaatnu oli teistsugune kui meie — ja sellega on jutul lõpp. Ent kas see ikka on nii?

Meis kõigis elab mõrvar

Janek Lauri juhtumi puhul arvati sageli, et tolles kohutavas kolmikmõrvas oli vähemalt osaliselt süüdi mehe sõjaväelasekarjäär: see olevat ta teinud võimeliseks tapma. Olen veendunud, et tapmise võimelisus on olemas igaühes, ka neis, kes kinnitavad, et nemad ei suuda kärbselegi liiga teha. See võimelisus kuulub inimeseks olemise juurde, meeldib see mõte meile või mitte. Ent nõnda, nagu me ei realiseeri elu jooksul kõiki oma häid ja suurepäraseid võimeid, jätame heade või neutraalsete tingimuste korral kasutamata ka oma kohutavad potentsiaalid.

Seda, et julmuse ja vägivaldsuse võimalus on olemas meis kõigis, tõendab veenvalt Philip Zimbardo juhtimisel korraldatud katse aastast 1971. Stanfordi vanglaeksperimendina tuntud ettevõtmise käigus valiti välja vaimselt täiesti terved noored mehed, kellest ühed asusid vabatahtlikult vangide ja teised vangivalvurite rolli. Valvuritele ei antud mingeid erilisi juhiseid peale selle, et nad peavad järgima seadust ja korda.

Vangivalvurid muutusid vägivaldseks juba esimesel päeval. Nad sundisid vange kätekõverdusi tegema ja alandasid neil muul moel. Juba teisel päeval puhkes vanglas mäss, mille mahasurumise käigus kiskusid valvurid vangid alasti ning katsetasid ka teisi psühholoogilise murdmise viise. Kolmandal-neljandal päeval muutus valvurite vägivald pornograafiliseks ning osa vange varises vaimselt kokku. Eksperiment tuli katkestada, sest nii vangid kui ka valvurid kaotasid täiesti reaalsustaju, vägivald muutus kohutavaks ja seadis otseselt ohtu selles osalejate elu.

Rõhutan veel: katses osalesid täiesti terved ja normaalsed mehed. Psühholoogid kinnitavad, et katse tulemused on universaalsed ega sõltu katsealuste soost, rassist või vanusest — samasugusete tulemusteni oleks jõudnud ka ainult naistega korraldatud katse või kui see oleks tehtud mõnes teise rahvuse esindajate osalusel.

Just nimelt selle ühisosa kaudu — et ka neid kohutavaid tegusid, millest me sooviksime end täiesti distantseerida, on sooritanud inimesed –, võiks jõuda mingi mõistmiseni. Ent milleks mõista mõrvarit? Jokela massimõrvar on surnud, Hitleri teod on ajalugu (või kas ikka on?), enamikus maades pannakse mõrvarid ju ka vangi — kuigi, nagu Anija juhtum tõendab: vähemasti Eestis saavad nad ikka väga ruttu vanglast välja ja tapavad jälle.

Vastus on väga lihtne ja pragmaatilinegi: mõista on tarvis selleks, et selliseid juhtumeid ära hoida. Silmakirjalik ohkimine, et küll on õudne ja kuidas nad ikka nii võivad, ei aita meid üldse edasi. Tarvis on aru saada, mis selliseid tegusid teinud inimeste peas toimub — ainult nii on võimalik püüda selle poole, et millegi säärasega ei saa hakkama teie poeg, naaber või klassikaaslane.