Soome tulistamisjuhtumi kohta käivad materjalid on enda alla haaranud nii suure osa uudisvoost, peaaegu nagu oleks veresaun toimunud siinsamas, meie keskel. Eestlaste side põhjanaabriga on nii tugev ja maa ise meile nii tuttav ja lähedane, et õudsed sündmused üle lahe algatasid ka siinmail ootuspäraselt palju arutelusid.

Usutavasti on see juhus, et Soome sündmusi kajastavate lugudega kõrvuti sattusid ajakirjanduses kõrvuti teade teismeliste raseduste rohkuse kohta ning meenutus, et rohkem kui 12 000 last Eestis peab iga päev hakkama saama ilma sooja veeta. Kindlasti on vaesus üks oluline laste stressi suurendav faktor, ülearu varane lapsevanemaks saamine aga viitab sotsiaalsele ebaküpsusele.

Teiselt poolt aga juhtis Soome veresaun ka meil tähelepanu kõrvale poliitilistelt skandaalidelt ja skandaalikestelt, mis seni meie meeli köitsid. Arvatavasti tundub paljudele nüüd endisest tunduvalt vähem tähtis peaminister Ansipi punamineviku küsimus või see, millal jõuab kohtulahendini maadevahetuse asi.

Mõnes mõttes võib Soome sündmustel olla ka teatav teraapiline efekt: ehkki see paneb meid valusalt järele mõtlema meie endi koolide turvalisuse üle, ei leidnud need hirmsad sündmused siiski aset lausa meil — vähemasti praegu võime kergendatult ohata ning tunda rõõmu selle üle, et oleme elus ja terved.

Soome sündmuste taustal võivad ka paljudele muret tegevad olmeprobleemid vähemalt korraks paista tühisemad kui muidu. Tavaolukorras mõtleb inflatsiooni ja hinnatõusu peale igaüks, nüüd aga on meile vähemasti hetkeks ilmne, et ilmas on veel palju suuremaid probleeme. Soomlastele kaasa tundes unustame vähemalt osa oma argimuredest.