Quetta oli alguspunktiks ka minu senise elu meeldejäävaimale rongisõidule.
Kupee oli esmaklassiline, pehmed kunstnahkdiivanid, palju ruumi, eraldi tualett. Ma kujutan ette, et eelmise sajandi neljakümnendatel oli see maailmatasemel luksus. Sellest ajastust oli ilmselt ka kogu rong pärit. Minu reisikaaslasteks kupees oli afgaani perekond ja esimese asjana eraldas perekonnapea oma naise ja lapsed muust ruumist selleks spetsiaalselt kaasa toodud linaga kõik muidugi naise mugavust silmas pidades, kes niiviisi ei pidanud kartma võõraste meeste iharaid pilke ja sai oma burka ära võtta.
Aeg-ajalt käisid mööda jääpangedega mehed, kes müüsid mahla, mis oli üsna tänuväärt tegevus, kuna väidetavalt ulatus kõrbe läbimisel õhutemperatuur kuni +55 °C. Need mahlapakid olid hiljem suureks abiks kupee koristamisel. Nimelt olid afgaani perel väikesed lapsed ja neil juhtub ju ikka aeg-ajalt õnnetusi: kord pissisid nad kupee põrandale, kord jälle diivani peale, aga koristada ei viitsinud seda keegi.
Loe Eesti Ekspressist, kuidas Torp leidis endas vaimset kindlust afgaani perekonna hädasid koristada
