Delfi: Rahvaliidu agoonia

Kuigi avalik arvamus on skandaalide küüsis piinlevale Rahvaliidule juba pärjad tellinud ning hauakivile kõlavad kirjadki valmis mõelnud, ei rutta politoloogid matusemeeleoluga kaasa minema. Nemad leiavad, et partei võib märtrioreoolist kasugi lõigata.

Et lakkamatu tümitamine võib tõepoolest arvatavale vastupidise efekti anda, seda tõendab ka viimatine presidendikampaania. Mida enam kõneldi sellest, kuidas Arnold Rüütlit teist ametiaega järjest Kadriorgu pääsemast takistada, ilguti tema kõnekomistuste üle ja tuletati meelde ja metsa läinud väljaütlemisi, seda enam hakkas aegapidi süvenema teatav kaastunne tema suhtes.

Aegapidi selgus, et ka laulupidude ja kiidukooride saatel üles haibitud Ilves pole just hiilgavaks kõnemeheks osutunud. Kahe presidendikandidaadi avalikud debatid — nii vähe kui neid ka polnud — ei tõendanud kuigi ilmselt ühe kandidaadi paremust. Tõsiasjaks jääb siiski, et Rüütlist ei saanud teist korda järjest presidenti.

Kui valimised toimuksid praegu, siis poleks Rahvaliidul muidugi võimu juurde asja. Ent riigikogu valimisteni on aega ning kohalike valimiste tulemus peaks näitama, missugune tee on praeguseks pankroti veerel hinge vaakuvale parteile õigem: kas loota verevahetuse peale või vaadata ringi võimalike kosilaste järgi.

Maadevahetuse skandaali uurimine on alguse juures tagasi ehk siis Merkos, kust tuha all hõõgunud tuli kord lahvatas. Merko juhti Toomas Annust kahtlustatakse altkäemaksu andmises ja usalduse kuritarvitamises. Aeg peab näitama, kas need ja kõik teisedki kahtlused jõuavad vettpidava süüdistuseni.