Delfi: Eesti sõduri hiilgus ja viletsus
Psühholoogid on ka ise tunnistanud, et tegelemine nende sõduritega, kes on missioonil ära käinud ja naasnud nn harilikku ellu, ei ole kaugeltki piisav. Õigupoolest ei tegele nendega ju keegi, ja siis pole ka ime, et statistika on “hiilgav”. Eesti mees ei lähe isegi mitte ihuhädadega alati õigel ajal arsti juurde, ammugi siis psüühiliste probleemidega.
Suhteliselt vähe tähelepanu on pälvinud ka ajakirjanduses ilmunud sõdurinaiste tunnistused, et missioonilt naasnud mees ei ole enam see, kellega kunagi leivad ühte kappi pandi ja lapsed saadi. Leiab aset võõrandumine, emotsionaalne nüristumine, arusaamatud meeleolumuutused. Kes võtab vaevaks need lood uuesti üle lugeda, see mõistab, et mureks on põhjust enam kui küllaga.
Janek Lauri juhtumi puhul välistati oma pere tapmise tragöödia põhjusena kunagine viibimine missioonil ning avalikkuse silmis jäi kogu süü kasiinosõltuvusele. Ent igal põhjusel võib omakorda olla põhjus, mida nii meelsasti ei uurita. Tõsiasjaks jääb, et sõdimine avaldab vaimsele seisundile kahtlemata mõju ning probleemid psüühikaga võivad akuutseks saada ka mõnda aega pärast naasmist.