Mida ETV2 kultuuriministri kirjeldatud kujul võiks tähendada siinsele vene vaatajale, on raske ette kujutada, sest idee on ilmselgelt toores ja hägune. Küll aga saab arutleda selle üle, kas ETV venekeelset (osa)programmi oleks vaja? Kui jah, siis millisel kujul ja milliseid riske-võite see võiks kaasa tuua?

Kõigepealt — kas ETV venekeelset programmi oleks vaja? Vastus on “jah” — arvestades seda, et Venemaa kasutab jätkuvalt võimalust näidata oma mõjuvõimu Eesti ühiskonnale just televisiooni kaudu. “Oma” telekanali loomine tundub seetõttu lahendusena loogiline, eriti olukorras, kus muid võimalusi vene elanikkonna “Eesti ruumi” toomiseks napib.

Eri rahvusest inimesed suhtlevad omavahel vähe, haridussüsteem muutub väga aeglaselt ning kodanikuühiskond on välja kujunemata. Kuna inimeste käitumisharjumusi muuta on ülikulukas ettevõtmine, siis tuleks praegust olukorda, kus keskmine vene vaataja on harjunud veetma päevas üle nelja tunni teleri ees, kindlasti ära kasutada.

Muidugi ei tasu loota, et ETV venekeelne programm “asendaks” PBK-d jt vaadatavaid kanaleid. Aga uuringud on näidanud, et kui inimesed vaatavad vaheldumisi kaht eri päritolu programmi (näiteks sisserännanud oma asukohamaa ja ajaloolise kodumaa programme), siis arenevad nad meediatarbijana kriitilisemaks ja nendega on teabe abil raskem manipuleerida. Inimestel tekib parem võimalus võrrelda ja ise edasi mõelda.

Samuti ei tasu loota, et venekeelne telekanal üksi lahendaks praegused ajaloomõistmise, keeleõppe, noorte Eesti ühiskonda sotsialiseerimise jts probleemid. Aga “oma” telekanal aitaks probleeme lahendada, juhul kui näiteks telesaateid seostada õppekavadega. Pildilise info osatähtsus kaasaegses maailmas suureneb järjest ning tele annab suurepärase võimaluse õpitavat visualiseerida.

Arvestades asjaolu, et suurt avalikku arutelu küsimuse ümber pole olnud, on venekeelse ETV idee rahva seas populaarne — ETV venekeelse kanali avamist pooldas sel aastal 65% eestlasi ja 78% teisi rahvusi (rahvastikuministri büroo tellitud uuring “Rahvussuhted & integratsioonipoliitika väljakutsed pärast pronkssõduri kriisi”). Aga, nagu öeldud, uue programmi olemasolu iseenesest ei lahendaks midagi, tulemus sõltub sellest, kuidas/mis kujul programmi teha ning kas riske suudetakse maandada.

Milline see programm peaks siis olema? Kindlasti pakkuma seda, mida Venemaa kanalid ei paku — kohalikke uudiseid ja vaatajaile suuremat osalusvõimalust. Kohaliku info puhul on oluline seda ka mitmest eri vaatenurgast kommenteerida. Osalussaadete puhul ei peaks rõhk olema mitte meelelahutusel, sest selles plaanis ei suuda Eesti tegijad Venemaaga võistelda.

Osalussaadete peamine eesmärk peaks olema aidata kaasa teatud virtuaalse kooskonna tekkele — et vaatajad tunnetaksid, et nad saavad palju uusi (tele)tuttavaid, tahaksid nähtu üle omavahel arutada, helistaksid-kirjutaksid ja avaldaksid oma arvamust, sooviksid ise saatesse tulla jne.

Kui tasapisi kujuneb välja harjumus avada end “virtuaalses” ühiskonnas, hakatakse vastavalt käituma ka “päris” ühiskonnas. Eesti telekanalid on sisse ostnud peamiselt meelelahutusliku suunitlusega formaate, aga on olemas ka haridusliku, kultuuri-, hobide jm suunitlusega formaate. Telel on head võimalused “toota” kohalikke “tähti”, kellest võiksid kujuneda venekeelse elanikkonna kõneisikud, keda praegu napib. Kindlasti võiks osa saateid olla sellised, kus ei räägita mitte üksnes vene keeles, vaid ka eesti, inglise jt keeltes.

Millega uus programm riskiks? Esiteks tekib muidugi kahtlus, kas uus programm kogub ikka küllalt vaatajaid. Senised üksiksaated pole venekeelse auditooriumi seas kuigi populaarsed olnud. Samas ei saa üksikuid “juppe” üks-üheselt võrrelda olukorraga, kus programm jookseks hommikust õhtuni.

Vaatamata PBK suurele osakaalule mahub vene vaataja nn päevarepertuaari veel väga palju kanaleid. Kindlasti klõpsaks ta selle aja jooksul ka kohalikule venekeelsele programmile — ja edasine sõltub üsna palju vaadatava kaasakiskuvusest. Vaatamisharjumused muutuvad aeglaselt, seetõttu peaks programmi loojad-rahastajad eos loobuma cash & carry loogikast ning võtma ette viie-kümneaastase perspektiivi.

Teine risk on, et peamine konkurent PBK hakkab väga jõuliselt oma turupositsiooni kaitsma, haarates endale parimad potentsiaalsed tegijad, tehes vastupropagandat jne.

Kolmas risk on tegijad. Vene vaatajal on pikka aega Venemaa kanaleid jälgides välja kujunenud oma ettekujutus, milline on hea saade ja head tegijad. Seda tunnetatakse tuhande detaili kaudu — riietuses, naljades, kehakeeles, keelekasutuses jm. Võib juhtuda, et kohalikke tegijaid, kes väljaõppe saanud teises kultuurikontekstis, hakatakse võõristama ning ei peeta küllalt heaks. Selles mõttes peaks uute tegijate väljaõppes ka Venemaa meediakultuurile tähelepanu pöörama.