Praegu on selline jõud olemas, koosneb Lääne-Euroopast ja USA-st, ning kokku võiks teda nimetada demokraatlikuks Lääneks. Järelikult on meie huvides kõik, mis teeb Läänt tugevamaks, ja meie huvidele käib vastu kõik, mis Läänt nõrgestab.

Gaasijuhe nõrgestab Läänt. Selsamal põhjusel, miks õllejoomine nõrgestab teismelist. Alguses on hea, alkohol annab energiat ja enesekindlust, kuid siis saabuvad ärajäämanähud, siis sõltuvus ja lõpuks alkoholi orjaks muutumine. Odav Vene gaas on just selline õlu, millest Lääs võib sõltuvusse sattuda, ja sellisel juhul saabub kunagi päev, mil klaasistunud silmadega Lääs palub Venemaalt peaparandust ning on selle nimel valmis kõigeks. Näiteks Baltikumi või Taga-Kaukaasia mahamüümiseks — peaasi, et oma annus kätte saada.

Seetõttu on kogu selle Läänemere gaseerimise epopöa juures võtmetähtsusega see, kas juhe tuleb või ei tule. Alles seejärel tuleb küsimus, millist trassi mööda ta rajatakse. Juhtme rajamine on halb, tema rajamine Eesti majandusvööndisse või ammugi territoriaalvetesse teeb halvast väga halva.

Paraku on meie võimalused juhtme kui sellise rajamist ära hoida minimaalsed. Kui keegi sellega toime tuleb, siis ehk vaid Poola, kes nagunii on korduvalt Lääne naha päästnud. Kuid Poola on Poola ja meie oleme meie.

Selles olukorras tasub endalt küsida, kas Venemaa (või Nord Streami) taotletud geoloogiliste uuringute keelamine on mõttekas või mitte. Juhet ennast me sellega ära ei hoia — kas me siis ei süvenda lihtsalt kuvandit Eestist kui pisikesest tigedast herilasest, kellega mõistlikku juttu ajada pole võimalik?

Selliseid hoiatusi on kuulda olnud ja neis on oma iva. Teisalt, iva on ka väites, et Eesti ei tohi lasta ennast suruda suurriikide poliitika tumma objekti seisundisse, kellest pilku pööramata üle sõidetakse. Umbes nii, et laps olgu kuss, kui suured inimesed räägivad. Ka sellisesse positsiooni jäämine ei oleks tark.

Seetõttu oleks uuringute keelamisel — milleks Eestil on kaalukaid argumente enam kui küll — lai, pikk ja sügav mõte. Venemaa oma viimase aja agressiivsusega on Läänele piisava selgusega meelde tuletanud, et tema vana jutt, kuidas kõik Venemaale liiga teevad, ei ole tõsiseltvõetav. Selle taga pole mitte tegelikkus, vaid traditsioonilised „vene viirastused”.

Väga oluline on ka see, et uuringuloa lubamisest või mittelubamisest ei kasvaks küsimust, mis viiks Eesti sisepoliitilisse kriisi, lagundaks valitsuse ja provotseeriks üldrahvalikku kõrinärimist. Tõsiasi, et Venemaa selle trassi ehitab, kui ta nii otsustab, on meie armsale idanaabrile juba niigi suur võit. Milleks teha talle lisarõõmu omavahelise tülliminekuga.

Lõpuks ei kuulu mereuuringute lubamise või keelamise küsimus nende kilda, mis peaks tingimata kaasa tooma parteilise polariseerumise. Ei, kollane press ei pea siit saama kõmisevaid pealkirju ega Keskerakond ministrikohti. Naljakas unistus.

Üldse, ühe gaasijuhtme pärast ei maksa üleliia närvi minna. See on ohuks meie iseseisvusele, aga maailmas on väga palju asju, mis meie iseseisvusele ohuks on. Üldse on meie iseseisvus pidevalt ohus — kuid see on ometi märksa parem, kui olla iseseisvuseta.

Ja päris lõpuks — mitte keegi ei tea, kas Venemaa ikka ehitab selle trassi, isegi kui ta nii otsustab. Seda ei tea ka Venemaal mitte keegi. Vaadake, kunagi otsustas Venemaa ehitada ka Baikali–Amuuri magistraali.

See kuulutati valminuks 1984. aastal, seejärel 1991. aastal ja viimati 2003. aastal. Millest kerkib üsna loomulik küsimus, kas ta praegugi päris valmis on, ja kui ei, siis millal ta neljandat (viiendat, kuuendat, seitsmendat) korda valmis saab. Tõsi, teisalt on BAM kirgas näide suurprojektist, mis oleks tingimata tulnud käivitamata jätta, seda kas või juba keskkonnale tekitatud kahju tõttu.

Mis toob meid tagasi algusse: parem ärgu ehitagu, aga kui ikkagi ehitavad, siis mitte meie õue peale.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid