12. november peaks olema üleriigiline leinapäev. Kait Tamra andmeil sulges eelmisel aastal just siis viimast korda ukse legendaarne Paidra külapood. Täpsemalt sulges luku poe uksel muidugi poepidaja Kimalase Aili.

Mindagu aga mujale…
Tosin aastat vabatahtlikult paratamatut sotsiaaltööd ja maaelu hoidmist Paidra külapoes said läbi. „Spetsialistide baarinurgake“ osmiku ees rohtub ja viiulikunstnik Indrek Kaldal pole vähimatki võimalust Aililt külameestele viina osta.

Ületee-naabrite hundikoer ei saa enam õigemehe-moega leti ette kõndida ning Aililt haugatusega suitsuräime nõuda.
Koomiksikunstnik Alar Pikkorainen peab vorstijupi ostma mujalt ning selle ise ära viilutama.

Majake, kus kunagi varjas ennast näiteks ka legendaarne ja viimane metsavend August Sabe, on lukus ja üksik. Vähemalt hiljuti oli, keerasin Räpinast Võrru sõites korraks poe juurde leinama, aga vaevalt seal kunagi veel sissi peidetakse või leiba müüakse.

Mida me siis „tahtsime“?
Külapoed on hetkel kaduv nähtus kogu Eestis. Vabaturu ja euroukaaside süsteem ei võimalda omavalitsejail erakauplejaid toetada, ja see imeb. Pappi saab ainult selleks, et kinni pandud koolimajja niiöelda külakeskus remontida, kogukonna tegelike ja orgaaniliste pulsikohtadega on asjad nutused.

Eks me kõik ju „tahtsime“, et Eesti maapiirkondade kolm vapilõvi oleks: pole kooli, pole postkontorit, pole poodi. Selle asemel on võimalus minna Soome tööle ja kord aastas Jaanipäeval külaplatsil kaasatöödud õlut libistada. Mõnus? Sittagi!

Punase raamatu liigid
Punase raamatu liikidel on kombeks meediale huvi pakkuma hakata ja pole külapoedki erandid teps mitte. Viimase poolteistaasta jooksul on mul tulnud kolmel-neljal korral mööda Lõuna-Eesti letiesiseid „ajakurjanikku“ teha. Ene Kallas kirjutas ajakirjas Muusa äsja maapoest kui kultuurikeskusest, ja täpselt nii need asjad ongi.

Egas kultuur ole pelk hobikordne kassettmaki saatel rahvatantsimine. Külakaupmees on või pigem oligi põhiline sotsiaaltöötaja ning kultuurivahendaja, inimeste ärakuulaja ning vajadusel ka võlguandja pank ja postkontor.

Paidra poes kohtas veel isegi sellist nähtust, nagu nö „kriipsuraamat“ elik võlavihik. Suurematest ühistupoodides jääb krediidiga hätta, moodsad kassaaparaadid võlgu anda ei oska, olgu su hädaks mittetoimiv kaardimakse, hilinev palk-pension või koju ununenud rahakott.

Eks selle va võlguandmisega ole risti-viletsust kah nähtud, Kimalase Aili vihikus olid vanemad kustutamata sissekanded viie aasta tagant ja üks markantsemaid näiteid oli selline: võttis mees poest võlgu, siis murdis poodi sisse, läks selle eest vangi ja seal löödi ta maha.

Õlut-viina pole võla peale antud kusagil, aga tõelist hädalist pole toimivas külakogukonnas kunagi abita jäetud.

Eluke tammetrahteris
Külapoed on toredad. Kaubavalik erineb kettkaupluste omast meeldivalt, põnev on riiulitelt „aardeid otsida“, soovitan. Neil poodidel on kõigil oma nägu. Müüja nägu, klientide nägu, poe nurga taga „märgutavate“ „spetsialistide“ nägu, üleüldse konkreetse koha nägu.

Kui kaubajaama kõrval puudub „tammetrahter“, on asjad kahtlased — lahke kaupmees, kes ise omas äris peremees, ei keela ju inimestele suhtlemist ja jõudehetke.

Spetsialistidega õlut juua ja ilmaasjade kallal aasida on kordi toredam suvalisest pingviinide vastuvõtust. Kuigi jah, kas spetsialistid seda ise aduvad, ei oska ma vastata — nemad pole ilmselt sellistel koleüritustel töllerdama pidanud. See-eest pole neil laenu, liisingut ega liigset raha, on aga oma arvamus, kuldsed käed ja palju vaba aega, et sind aidata.

Kas või puude lõhkumise, teejuhatamise, autovärvimise või viinajoomise juures.

„Majanduse“ varjus
Väike- ja äärelinnade nurgapoed saaks suurte plekkmarketite terrorile vastu hakata ehk kindlale ja kvaliteetsele tootegrupile spetsialiseerudes, maakaupluste-külasüdamete säilitamiseks tuleks valitutel ja seatutel kõvasti ajusid pingutada.

Kommunismiohvritest jahutakse kõvasti, mokaotsast vabandatakse inkvisitsiooni ja orjapidamise eest, aga ka maarahva kapitalismi hammasrataste vahele jätjatel on nimed. Need on needsamad värdjad, kes meile suurtes poodides säästmise sildi all mittesöödavat pahna kõhtu määrivad ning majanduse nime varjus metsa ja jõgesid lagastavad. Külapoodi sellised idioodid ei satu.

Kui selle artikli lugejat tabab õnn ning ta näeb teeservas pisipoodi, siis mingu alati sisse, vaadaku, suhelgu inimestega ja ostku midagi eestimaist. Teete head, nii endale, külale kui kaupmehele, ja head teha on tegelikult mõnus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid