Kati Murutar: Pärast mind tulgu või…
Mõni päev tagasi vedasin treileriga oma hobuseid, kes veetsid suve mu Pärnumaa kodus, Tartumaale lastele kooliajaks käepäraseks. Audru ja Pärnu vahel vajutas umbes samasugune väikebuss nagu mul endal, meist järsu hüsteerilise sööstuga mööda. Sööstu ajal märkas, et minu ees podiseb liiklust pärssiv lai kombain, vastu tuleb rekka, millest omakorda keegi kabrioga mööda süstib.
Väikebuss litsus end meeleheitlikult kombaini ja minu auto vahele. Kuhu mujale. Mina pidin sellise räpaka vahelekiilumise peale pidurid autopõrandasse astuma. Peugeot´ buss ise kaalub üle tonni. Treiler kahe hobusega veel poolteist. Sellisel komplektil on pehmelt öeldes märkimisväärne kaal ja inerts. Nii et õigupoolest oli see ime, et ette istunule kanni ei sõitnud.
Nädal varem kihutas Pärnus Riia maanteel üks reisijateta GO-buss, elatanud, valge särgi ja lipsuga juht roolis — lubatud 30 alal 80-ga. Kärgatas ootamatu pidurduse tõttu pirukasse ees sõitnud Audile, mis lendas selga mu abikaasa Peugeot´le, mis maandus ees sõitvasse sõiduautosse. Selline vahva rongimäng.
Küllap oli bussijuhil närv millegi pärast viimase peal pingul, hing must ja meel ära heidetud. Nagu mu treileri ette räntsatanud naiselgi. Eriti meeleolukas oli, et säärasele eluväsinud räpa-süstimisele oli sööstnud naine, kelle auto oli lapsi täis.
Et säärane pidurdamine on nagunii ärevas olukorras kõikuvatele hobustele pehmelt öeldes ebameeldiv, pidasin tee ääres kinni ja vaatasin treilerisse — ega keegi seal lausa istuli kukkunud ega katki läinud. Hobunate näod olid tavalisest veelgi pikemaks veninud ja nad küsisid minult, kas ma olen täitsa lollakas, et sel kombel neid loksutan-segan-raputan.
Enam ei jaksanud — ja kõik!
Praegu Maa peal elavad inimesed tunduvad olevat masendavalt massilisel määral end ära trööbeldanud. Elavad üha kiirenevate rütmidega Maal, aina püüdmatult mööda vihisevas ajas ja võimalustes, üle oma võimete. Tahavad kõigest osa saada, kõike saavutada — aga põlevad patuselt varakult läbi. Ja siis satuvadki õigel ajal õigesse kohta need, kes on küllalt otsas ja äraaetud, et surma saada. Seda ei pruugi kõrvalseisjad märgata ega taibatagi — aga hukule määratu ise ei jaksa enam. Ja pääseb ära.
Kui noor inimene ära upub või end ribadeks sõidab, nutetakse ebaõiglase varalahkumise pärast — ent inimene pole pädev hindama, kas ja mis see õigupoolest vara on. Tegelikult enam ei jaksanud — ja kõik! Enne seda mitte-jaksamist vajubki kaela mentaliteet “pärast meid tulgu või veeuputus.”
Mind — nagu teisigi — vihastab hullu moodi, kui kohalikud noored (harvem võõrad mölakad, need ei tea nii peenesse kohta sõita) jõuravad autoparsadega Liu neeme peale ja räuskavad hilisõhtul seal keset merd lindude vahel. Lähen väga vihaseks, kui majaka taga mere ääres pidutsenud seltskonnad jätavad maha tühjad pudelid ja plastpotsikud. Eriti ajab leili, kui rannaniidul kalavõrke kuivatavate-lappivate kalurite seas leidub molkuseid, kes oma õlle- või teravataara puruks löövad ning sellega mu laste, koerte ja hobuste taldu ohustavad.
Mind — nagu ülejäänud kenasid kodanikkegi — panevad oigama külalaste kiirendusvõistlused motikatel-mopeedidel-rolleritel. Ja eriti leili ajavad Liu kolmes motellis igal nädalavahetusel korraldatavad ilutulestikud. Need on seadusega keelatud, aga kui motelli omanik lubab, siis tohib. Ja motelli omanik lubab, sest muidu klient ei tule. Klient tuleb sinna, kus tal lubatakse võimalikult vabalt tunda just seda pärast-meid-tulgu-või-veeuputus-tunnet. Mis tähtsust on sellel, et kohalik rahvas rahustab ja otsib pärast veel kaua oma koeri, paneb lapsi uuesti magama ja rähkleb pärast seda unetuna voodis, ehkki peaks järgmise päeva töödeks end välja puhkama.
Ma ei lähe kohalikele noortele meelde tuletama, et nad lamisevad-mörisevad autodega lindude pesitsusalal. Ei võta kiirendusvõistlevate kluttide rõõmu keelamiseks sõna ka siis, kui nad otse meie kodude vahel ja akende all plärravad. Ei lähe nende kallal undama, kes võrke lappides jälle ja jälle pudeleid kildudeks kolgivad. Ei nori ka kolme motelli omanikega tüli. Jajah, mul on õigus kodurahule, puhtusele ja julgeolekule. Aga see, kellel on lapsed, loomad ja majakene, on hullupööra haavatav. Ma tean täpselt, kes just millise inetuse sooritab — aga ei lähe õiendama ega õigust nõudma, sest mu koertele-hobustele ja kodule on väga lihtne haiget teha.
Et keset lärmi ja laamendamist, sittamist ja lõhkumist ise mitte vissis ja vingus vanamutiks muutuda — see juhtub väga lihtsalt ja selliseid on minutagi küllalt –, olen enda jaoks välja mõelnud ja läbi tunnetanud, mida need räparotid ja mudaröökurid mulle ütleksid. Mida tunnistaksid, kui nendega silmast silma ja südamest südamesse rääkida saaksin. Nad keegi pole ju ainult paha ega üdini tõbras. Kaugel sellest. Igal inimesel on ikka ja endiselt mõlemad pooled võrdselt esindatud.
Mina võin, sest olen viimane
Neemele jurtsunud auto nooruke juht — tema ema on kohalik poemüüja ja onu paneb Soomes kõnnitee äärekivisid — jutustaks mulle ilmselt sellise loo: “Ma olen siin külas sündinud ja kasvanud ja ilmselt siia ma ka jään. Paljud põlised külaasukad on oma kodud rikastele suvitajatele müünud ja ära läinud. Või maha surnud. Nüüd vahin uhkesti üles vuntsitud rannamaju, kus elasid enne hoopis teised inimesed — minu sõbrad ja sugulased — kellega mul asja pole. Hinge teeb täis. Aga vähemasti on mul õnnestunud auto osta. Ja kui võõrad edukad inimesed oma suvemajades peeni napse joovad ja gurmeed grillivad, võin ma ilusa ilmaga selle neeme peale sõita küll. Saan uustulnukatele kõrgelt kusta ja näidata, et siin külas elasid enne ka mehed, mitte kelgunöörid. Talvel siin nagunii kedagi pole. Ainult põlisrahvas püsib tormide ja hangede vahel. Untsantsakad jätavad üles ostetud rannamajad lukku ja vaiki, mis sa neile metskitsedele ikka näitad või tõestad. Tõestan praegu kohe, kõige ilusamate soojade suveõhtutega ära, et mina võin. Mina, selle paiga põlispoeg, võin oma autoga lindude neeme peale sõita, muusikat matsutada ja plikasid kiljutada. Sest mina olen viimane. Pärast mind tulgu või…”
Kiirendusvõistlused tanumal on natuke nooremate külakuttide rida. Kruusa lennutatakse ja uskumatut lärmi tehakse väga erinevate vahenditega — ürgsed kalamehemotikad, kalakast külgkorvi asemel, võrrijäänused, ürgsed kardi moodi asjad, üsna uued rollerid. Kogu selle jurramise-jauramise-tolmutamise kõige sandim külg on, et kümnekonna lärmaka aparaadiga tungitakse elumajade vahele, lisaks kõrvadele ja meelerahule ohustatakse lapsi ja koeri. Eks iseennast ka. Kesse kõiki neid üle kaela käimisi näeb-teab-kokku loeb, eksju.
Mida klutid kõnelda võiksid? “Aga mul polegi ju muud meelelahutust. Mõnikord käin linnas, aga enamasti olen siin. Motikate putitamine on minu huvialaring ja kiirendusvõistlused minu trenn. Ei noh, ma tean küll, et külarahvas läheb närvi. Nad tahavad rahu. Nende lapsed ja penid jooksevad meile vahel ette ka — aga meil siin ongi ju sihuke seadus, et suureks kasvab see, kes ellu jääb. Jalgadesse kargavad koerad ja ehmunult põgenevad lehmad-lambad-hobused on ju asja vürts, nali ja lust. Neid on küll kahjuks vähe, aga need vähesed peabki lendu ajama, et nalja saaks. Küll need vinguvad tädid peavad oma kõige väiksematel silma peal ja panevad nad uuesti magama. Ups, tädikene, teie kass oli? Ah, meil on lakkas sõuksi sada tükki, võtke või kõik oma roju asemele!”
Kui mina ei lagasta, lagastab keegi teine
Prahi maha jätjad mere äärde — või lausa sodikoti autost metsa viskajad — oskaksid ilmselt oma tegusid umbes sedasi selgitada: “Ma teen iga päev nõrkemiseni tööd. Sellist tööd, mis mulle tegelikult ei meeldi — ja seetõttu kurnab see õudselt. Vabadel päevadel või ilusatel õhtutel pakin naise ja lapsed — või ainult sõbrad, aga siis on naine jube vihane ja lapsed solvunud — auto peale ja sõidan grüünesse. Minu ainus grüüne ongi see üldkasutatav. Mul ei ole ega tule oma suvemaja ega midagi peale pisikese korteri. Söögid-joogid, mis ma kaasa ostan, on mulle kah tegelikult üsna üle jõu. Ma söön ja joon looduskaunis kohas vett vahtides, nagu see oleks viimnepäev — sest natuke see todamoodi ongi. Võib-olla upun purjuspäi ujuma minnes äragi. Teie elate siin. Looduskaunis kohas. Hästi elate. Vot siis korjake mu läbu ja ärge hädaldage — oleks mul teie mured, te ei kujuta ettegi kui näruselt ma elan.”
Pudelite katkilööjad jutustaksid kõigist oma elus juhtunud õnnetustest ja hädadest, mis sääraste agressiivsete tungideni viivad, nii pika loo, et enne läheks issanda päike looja, kui see kirja saaks. Laps astus pudelipõhja otsa? Oi, kui kahju, küllap paraneb. Aga minu lapsega juhtus vot see-ja-too, ja sellepärast ma siin su aia taga lõhkusingi!
Üks tüüpiline lugu, mida räägiksid nii lõkkeplatsiläbu korraldajad kui auto aknast solgikottide-prahikandamite metsa paigaldajad, oleks ilmselt selline: “Ma ei tule enam siia. Maailm on nii suur, ja mul on veel nii palju kohti käimata ja nägemata, et siia sellesse kohta ma enam nagunii ei tule. Pean rabelema ja raha teenima, et võimalikult paljudesse Maa kohtadesse sõita. Ma ei jaksa prügiveo eest maksta ega ise prügimäele oma jama viia. Ma olen maksumaksja. Riigil on raha küll, et minu asemel see teie rand või mets ära kasida. Las riik palkab sibid. Mina lõõgastun ja lahkun. Kutsutud-seatud las koristavad. Ja kui seda poleks teinud mina, oleks teinud keegi teine. Kõik ju teevad. Sest keegi ei jaksa. Ei jaksa ei kasida ega prügiteenuse eest maksta.”
Ma ei ole ebanormaalselt hea inimene ega püüa iga kaaki kohe hingepõhjani mõista. Ka minus on esindatud nii halb kui hea. Kui ma ei püüaks endale ette empatiseerida, mida võiksid räpakad käkikeerajad mõelda ja rääkida, läheksin destruktiivselt kurjaks. Kipuksin kaklema. Ühest küljest laseksin seepeale räpikutel oma majapidamise ära lammutada. Teisest küljest lammutaksin seda ise. Sest lõhkuvalt kuri inimene ei suuda tööd teha. Kes tööd ei tee, see tasu ei saa. Kes tasu ei saa, see lapsi ja loomi ei toida ning maja ei pea.
Niisiis on mõistlik püüda ka neis asjades, mis on tegelikult talumatud, aga mida ei saa muuta, leida see mingigi külg ja moodus, mis võimaldaks selle paratamatuse kõrval hävimata elada. Ise samasuguseks meeleheitlikult väsinud käkerdiseks muutumata.
