Nagu kivike veelahkmel võib suunata vihmapiisa kas Vahemerre või Põhjamerre (filosoof Ernst Bloch), nii näib mõnikord kulgevat ka riigikirjandite hindamine ja elluastujate väärtuse lahterdamine ning sellest johtuvalt nende elusaatuse määramine. Juhus, juhus ja veel kord juhus! Austria draamakirjanik Johann Nepomuk Nestroy on väitnud, et juhus peab olema purjus kutsar. Kes kainestab meie purjus kutsari, kui riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus pole suurtele ponnistustele vaatamata seda senini suutnud?
Olen aastaid olnud nn koduabiliseks eliitkoolide viielistele õpilastele — ja mitte üksnes neile –, et teha nad oma eratundides veel viielisemateks, sest kooli “viiest” ei piisa tõusuks kapitalistlikul karjääriredelil. Ent viimasel kolmel aastal on kaks korda mu väärtushinnangud kapitaalselt segi löödud: olen kogenud, et kummitus ei suhtu elavaisse heatahtlikult, pöörates mõnigi kord pea peale riigikirjandite hindamise objektiivsuse.
Anno 2004. Noorsand A oli korrektsuselt lausa musterpoiss, käis kolm aastat kord nädalas minu lisaõppusel, tänu suurele lugemusele arenes filosoofilises plaanis seitsmepenikoormasaabastega, jõudis õigekeelsuses riigi tipptasemele, tehes üliharva mõne teisejärgulise vea, oli oma arutluses igati loogiline, mõõdukalt isikupärane, vahest küll veidi kuivavõitu, sest ei lasknud oma mehelikel emotsioonidel üle ääre voolata. Aga püsides alati rangelt teema piires, edastas ta lugejale täpselt oma sõnumi. Ta oli mul valmis vähemalt 90 punktiks 100-st. See olnuks tema tavatulemus, ent õnnestumise korral poleks olnud võimatud ka 95 või 100 palli.
Noorsand B käis ka regulaarselt kodutundides (küll ainult viimase aasta), ent oli paras siidivend, kes ei vaevunud tekste koostama ega minu õpetusest mingit süsteemi endale meelde jätma. Tundus, et ta käis minu juures rohkem oma vanemate ja kooliõpetaja sundusel, mitte iseenese palavast soovist. Õigekeelsuses liikus ta edasi vaevaliselt ja nii läkski, et algselt 40 punkti mehe suutsin läbi valu ja vaeva upitada umbes 60-le, ei kõrgemale.
A pälvis riigikirjandi hindajailt kõigest… 60 punkti?! Kuigi ta oli mulle kümneid kordi varem kirjutanud sõnad “tohutu suur” lahku, nagu on õige, juhtus eksamitöösse “tohutusuur”, kuid see oli ka tema ainus eksimus, muus oli kirjapandu peaaegu laitmatu! Šokk tema kodus ja minu sees! Aga peagi tehti tema eliitkoolis kindlaks, et kõik need 10 abiturienti, kelle seas sattus (juhus, noh) ka minu jüngri töö ühe teatud parandaja kätte, olid silmatorkavalt alla hinnatud! A apelleeris ja saigi… 10 punkti juurde. Pidanuks 30 saama, kuid ega apellatsioonikomisjon ka päris loll olnud: nii priske juurdepanekuga oleks kogu hindamissüsteem farsiks tembeldatud.
B riigikirjand pärjati aga 95 (!!!) punktiga, mis on mu koolmeistriteel suurim müstika. Kui oletada, et A-l võis olla erakordselt halb päev — kellega siis nii juhtuda ei või –, aga sedagi oleks raske uskuda, sest spordipoisina oskas ta otsustaval hetkel alati vormis olla, siis kuidas suutis B hüpata koguni üle oma varju? Kas ta oli kummituse pailaps? Olen tänini veendunud, et vastupidine tulemus (A-le 95 ja B-le 60) olnuks õiglane.
Ajalool on kombeks korduda. Anno 2007. Noormees C, kellel teise keele taust segas natuke eesti keele kirjandiks valmistumist, jõudis mu 40-aastaste õpetamiskogemuste järgi paari aastaga minu käe all 85-95 punkti vormi. Ta oli ilmaasjades äärmiselt erudeeritud, omapärase nägemusega, positiivse eluhoiakuga jne. Õigekeelsuses võis ta vahel vääratada, ent krahhi (56 punkti) ei osanud ette näha ei tema kooliõpetaja, mina ega ka tema ise. Sattus temagi selle “õnnetu kümne” hulka, kellega oli eriti karmilt ümber käidud. Jälle apellatsioon ning taas sai mu hoolealune kümmekond punkti juurde. Rohkem poleks ju sobinud (vt eestpoolt), aga C tundis heameelt, et ülekohut vähemalt tunnistati.
Veel kummalisem lugu juhtus D-ga, kes jõudis minu juurde viimses hädas — eksamini vähem kui kaks kuud, aga üle 40 punkti polnud ta seni ühegi oma kirjandi eest pälvinud. Loodus oli jätnud ta paljust ilma ja polnud minu võimuses teda targaks või andekaks teha. Olin sunnitud minema patuteed: kirjutasin talle ette kümmekond lõiku, mis võisid suure tõenäosusega mõne teema alla sobida, ja palusin tal need lühikesed mõttearendused pähe õppida. Ta pälvis 76 (!) punkti, oli üliõnnelik ja kaitseväe asemel hakkab ta nüüd marssima kõrgkooli sammaste vahel. Tema kodus aga mõeldakse minust kui geeniusest!
Kuid hoopis uskumatuga sai hakkama neiu E, C klassiõde, keda pole mul endal au tunda. Vallates küll õigekeelsust, oli ta õpetajate ja kaaslaste arvates oma nigela mõtlemisvõimega klassi nõrgim. Paberile pani ta ainult naiivseid triviaaltõdesid, üldsõnalisi käibefraase ja ei mingit omapoolset nägemust, mitte ainsatki oma mõtet, mitte mingit küpsust, mida eksam pidi testima. Aga “pädevatele” hindajatele sobis selline laad suurepäraselt: 100 punkti! Tule, mõistus, koju ja lase kirikuõpetajal kodukäija sealt välja ajada! E klassikaaslastest tippkirjutajad hirnusid täiest kõrist naerda, lauldes “…kui kord juba rumalus, siis olgu lõpuni, kui kord juba mõttetus, siis olgu täielik…”
Eespool toodud näited pole kindlasti reegliks, pigem erandeiks, mida ei tohiks aga üldse olla, kui kaalul on noorte inimeste tulevik. Riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus on aastate jooksul palju teinud, et ühtlustada riigikirjandite hindamist. Paraku juhtub elus sageli nii, et mida täpsemalt midagi piiritleda tahetakse, seda hägusamaks hoopis kõik läheb. Tõelist kurjajuurt pole aga nähtud või pole tahetud seda näha.
Kõiki mõõteriistu aeg-ajalt taadeldakse. Elluastujate küpsuse mõõtjaid pole aga keegi vist kordagi taadelnud ega ka uuendanud – palju aastaid on hindajaiks ikka ühed ja samad, kes ilmselt lisateenistust jahtides on minetanud oma analüüsivõime ja lasevad läbi ilmselgeid prohmakaid, mis heidavad varju ka kui tahes hästi kavandatud süsteemile. Päriselt pole välistatud seegi, et mõni hindaja paneb silmapaistvamatele eksamitöödele nimme madalamaid palle ja seda puhtast kadedusest, sest tema oma õpilaste seas nii häid sõnaseppi pole.
Õpetaja viljakaim (= küpseim?) tööaeg on 35. ja 50. eluaasta vahel. Enne seda tuleb ette veel omajagu kollanoklust ja pärast seda algab järjest kiirenev allakäik: väheneb tähelepanuvõime, maad võtab tülpimus ja käegalöömine. Kui palju riigikirjandite hindajaid mahub sellesse kuldsesse aega? Kardan, et vähe ja et enamus on jõudnud juba loojakule. Mis kvaliteedist siis enam rääkida!
Mõni aasta tagasi ei avaldanud Õpetajate Leht üht minu artiklit ainsa “ulaka” mõtte pärast. Väitsin tookord, et meie tippgümnasistid on oma intellektilt ees paljudest tegevõpetajatest. Veidrad juhtumid riigikirjandite hindamisel on tõestanud minu väite paikapidavust. Raskest kutsetööst räsitud õpetajad ei suuda ajaga sammu pidada ning kui neil tuleb lugeda oma varaküpsenud oivikute ülitarku filosoofilisi arutlusi, ei taba nad vahel kirjandite mõtet ja kirjutavad mõnikord alla lihtsalt “arusaamatu” või ka “segane”, et õigustada madalat hinnet. Vähemalt riigikirjandite tasemel on selline teguviis andestamatu. Tarkus ei tohiks töötada targa inimese vastu!
Mida siis ikkagi teha? Kas olen riigikirjandite vastane? Rõhutan, et kirjand on siiski parim vahend, mis kõige täiuslikumalt suudaks hinnata elluastujate küpsust, aga seni, kui meil puudub stabiilne kvalifitseeritud kaader kirjandite taseme mõõtmiseks, on emakeele lõpueksamist rohkem kahju kui kasu. Seepärast on kodukäijalik riigikirjand oma praeguse seisu juures kuulutanud endale vabasurma. Laskem tal seda teed siis minna.
