Mida paikapanevalt uut sa oma elu kohta viimasel ajal avastanud oled?

Seda, et kõige olulisemad asjad ja põhimõtted olid mul paigas juba kolme aastaselt. Siis võttis üks poiss rannas mu liivaämbri ära. Läksin talle järgi, andsin peksa ja võtsin oma ämbri tagasi. Rongis kõndisin ringi, ajasin tädidega juttu ja rongijaamas proovisin ootesaali akustikat. Peamiselt omaloominguga. Kõik see on täna ka samamoodi. Midagi pole muutunud.

Sa paistad esmapilgul väga kena ja armas. Kas tegelikult oled saanud eriväljaõppe ja sinu teele ei maksa sattuda?
Hahaa, ei ole nii. Tegelikult olengi kena ja armas, kuni keegi mulle liiga ei tee. Samas ma ei pinguta, et jube armas olla.

Sinu raamatus “Tähe tänav” on lause “Muusika on tunnetele sulatusahi”. Palun räägi romantikavaesele ajakirjanikule see lause lahti.
Tead, kui sind panna prooviruumi koos muusikutega, siis ei ole see võrreldav ühegi teise kohaga, ei töökoha ega ööklubiga. See intensiivne pinge ja muusika lähendab inimesi, kelle vahel ei tekiks ausõna muidu mingit leeki ja nii tekivadki muusikamaailmas täiesti uskumatud paarid. Ühesõnaga, võib juhtuda, et muusikaringkonnas lähevad asjad kähku kole ohtlikuks kätte.

Sinu kirjelduste järgi võiks seltskonnaajakirjad kirjutada hoopis klassikalise muusika tegijate eraelust!
Oo jaa! Siis kui laulsin Ellerheinas, toimus 2000. aastal meil ühistuur koos Rahvusmeeskoori ja ERSOga. Ja seal läks lahti tõeline seebiooper. Kui tuurilt tagasi tulime, siis oli nii, et see Ellerheina tüdruk, kelle peigmees mängis tšellot, see istus paremal pool rõdul ja kelle mees mängis tuubat, see istus vasakul rõdul.

Tui fotoseeria ja pikema intervjuu leiad septembrikuu ajakirjast FHM!