1. Narvalased. Oma keele ja kultuuri järgi kuuluvad nad enamaltjaolt venelaste ja teiste venestatud rahvaste hulka. Juba praegu suitsetavad paljud narvalased vene maksumärkidega sigarette, joovad Venemaalt toodud odavat jooki ja vaatavad vene TV-d. Seega ei pane nad riigimuutust tähelegi. Ja kui panevad, siis plaksutavad.
Muidugi leidub ka üksikuid nurisejaid, kes ütlevad: Mõ nalogi plotili, bljäd, a nas ne hotjat! Aga ega kellelegi kurja ju ei tehta. Korterid jäävad alles ja kõik muu vara ka. Autod saavad kuue kuu jooksul uued numbrid. Piirilepingus võiks kokku leppida ka mõningates üleminekusoodustustes narvalastele Venemaa poolt, mis leevendaksid elatustaseme muutust. Piiripunkti kesklinnast väljaviimine muudab linna veelgi meeldivamaks. Lisaks saabub võimalus püstitada Peeter I ausammas.
2. Eesti elanikud. Meil on ju integratsiooniga raskusi. Näiteks ei jätku vene koolidesse eesti õpetajaid. Kui Narva jagu koole on vähem, siis jätkub teistele vene koolidele rohkem ressursse, millest võidavad nii eestlased kui ka venelased. Sama kehtib muudel aladel.
3. Eesti Vabariik. Langevad ära probleemid sillaga, mille kandejõud on arusaamatuse allikaks suhetes naabritega. Pole silda, pole probleemi! Piiripunkti saab ehitada lagedale maale linnast väljas. Tekib parem võimalus rajada sadadele piiriületust ootavatele veokijuhtidele turvalised parklad ja mugavad motellid. Veokijuht on ju ka inimene!
Pärast piiriuuendust suureneks eesti keele oskajate osakaal Eestimaal — nii püsime rahvusena kauem. Kui keegi arvab, et sillapea andmine punaarmeele siinpool Narva jõge vähendab Eesti kaitsevõimet, siis ta eksib. Sõda algab hoopis nii: helikopteritega saabuvad eliitüksused Tallinna kesklinna, transpordilennukitelt liuglevad langevarjudega tankid Saha-Loo ja Kostivere põldudele jne. Sõja esimene faas kestab kolm tundi. Narval pole siin suurt tähtsust.
4. Venemaa. Nad saavad juurde palju arukaid inimesi ja hea infrastruktuuri. See on suur väärtus! Venelaste kojukutsumise programmi täienduseks tulevad Moskva režiimi alla tuhanded head inimesed ja annavad telekanalites suurepäraseid intervjuusid. Venemaa on ühe linna juurde saanud!
Pronksiööd näitasid, et meie sõbrad on kehvad integreerujad, ja sellepärast ei saa nad kunagi teada, kuidas punaarmee vabastas Narva hoonetest ja inimestest.
Mida Narva eest vastu küsida?
On ju selge, et niisugust head linna ei saa niisama ära anda. Vastu võiks küsida sobiva lõigu Setomaad. Maad seal küll kõige viljakamad ei ole, aga ega põllumajandusega tänapäeval rikkaks ei saagi. Küll setod ise teavad, mida oma maaga peale hakata.
Kes saavad Setomaa tagasisaamisest kasu?
1. Kohalikud elanikud. Neile tasutaks heldelt Venemaale ümberasumise eest. Tühje külasid peaks ju Venemaal leiduma. Igale ümberasujate majapidamisele võiks Eesti Vabariik kinkida auto või traktori, suhkrut ja pärmi. Suure koguse suhkru väljaviimise eest saaksime ehk EL-ilt suhkrutrahvi maksmisel soodustusi.
2. Eesti elanikud. Setod saavad osa kinnistuid tagasi. Teised Eesti elanikud saavad aga juurde võimalusi looduses matkata. Palgid Setomaa metsadest sõidutatakse küll üle mere, aga kukeseened ja maamaks jäävad ju meile! Selline piiritehing köidaks ehk ka ülemaailmset tähelepanu ja Setomaale saabuksid uudistajaid välismaalt. Järgneval viiel aastal saaksid setod hõlptulu turismindusest.
3. Riigid saavad aga kasu sellest, et piir tuleks pikalt sirge. Sirget piiri on odavam valvata ja seda on teha lihtsam kui käänulise ja segase piirijoone puhul. Piir võiks olla selline, kust väikesulid üle ei jookse ja iga seeneline saaks aru, kus ta liigub.
4. EL. Ka teistes Euroopa riikides oleks kindlam tunne, kui EL-i idapiir oleks sirge, tugev ja kindel ning Eestil oleks korrektne piirileping sõbraliku Venemaaga.
Kes saaks kahju?
Eelkõige vähesed kohalikud elanikud, kes ümber asuvad. Nende kannatused tuleb korvata toetustega. Teiseks kannatavad mõningad poliitikud, aga ega nende kannatusi ei jõua niikuinii korvata. Kasusaajaid on mõõtmatult rohkem.
Ajalugu tagasi keerata ei saa, keerame siis edasi!
