Äri on ammu kakskeelne, pangad trükivad kõik infomaterjalid nii eesti kui vene keeles, maksekorralduste blanketid on lisaks eesti keelele vene keeles, postkasti potsatavad reklaamid — alates plastakendest ja lõpetades kodumasinate müügiga — on ka kõik paralleelselt eesti ja vene keeles. Ning muidugi riigiametid. Politsei, maksuamet, KMA, ARK, peaministri kodulehekülg jne, jne.

Asja iroonia seisneb selles, et kakskeelsed on tegelikult ainult eestlased. Sattudes suhtlema venelasega — olgu teeninduses, asjaajamises või niisama tänaval — minnakse kohusetruult, kuidagi vabandavalt, automaatselt üle vene keelele. Siinsetel venelastel seevastu pole mingit kakskeelsust, nemad räägivad rahumeeli oma emakeeles ega tunne seejuures mingit piinlikkust või kimbatust. Ei tee katsetki katsuda igapäevases elus kasutada eesti keelt. Mõned võivad nüüd õlgu kehitada ja öelda — so what. Eestlase nahas sündinud multikultuursele kosmopoliidile ongi ükskõik, normaalsele eestlasele aga mitte.

Tihti kiputakse ka korrutama: vene keele kõrval lokkab meil ju veel soome ja inglise keel, anglitsismid risustavad meie keelekasutust sama palju kui russitsismid. Tegu on haleda poliitkorrektsusega, kus iseenda vabastamiseks diskrimineerimis- või natsionalismisüüdistustest üritatakse valjult tõestada — näete, mind ei ärrita sugugi mitte ainult vene keele pealetung, olen ühtviisi range ka kõigi teiste võõrkeelte vastu. Ühtlasi on see ka sobiv vabandus mitte millegi tegemiseks, sest terve ilmaga ei saa ju korraga võidelda.

Ometi on fakt, et mitte ükski teine keel ei ohusta eesti keele — meie rahvusliku identiteedi nurgakivi — püsima jäämist sellisel määral nagu vene keel. Ma ei mäleta, et viimase tuhande aasta jooksul oleks soomlased korraldanud umbes 30 sõja- või rüüsteretke Eestisse. Viinaralli ei lähe arvesse. Ja kuigi inglasi ning inglise keele rääkijaid on maailmas palju, ei ole Eestis ometi 300 000 inglast, kes oleks siia saabunud impeeriumi armee tankitorude taga ning usuks siiani, et kohalikud matsid peavadki nendega igal pool inimkeeli rääkima. Ning loomulikult — Eesti piiri taga pole ei 130 miljonit soomlast, inglast ega lätlast. On selle eest selles suurusjärgus venelasi, kellele toodetakse omakeelset meediat ja meelelahutust.

Asja teeb veelgi hullemaks aga tõsiasi, et Venemaal on tänaseks päevaks sisuliselt läbi viidud meedia allutamine aina autokraatsemaks ja agressiivsemaks muutuvale riigivõimule. Kogu sealne infoväli on võimutruu ning sisuliselt Kremli poliitika teenistuses. See puudutab otseselt ka Eestit ja eesti keele kaitset, kuna siinne venelaskond tarbib eelkõige piiri tagant tulevat Vene meediat ning suures osas ka sealt pärit meelelahutust. Eelkõige kehtib see televisiooni kohta.

Aprillimässu järel jõudis paljudele ehmatusega kohale, et siinsed venelased elavad valdavalt Venemaa infoväljas ja see infoväli on massiliselt Eesti-vaenulik. Olukorra ohtlikkusele juhtis Juhan Sillaste juhitava Eesti Sotsiaalmajanduse Analüüsi Instituut tähelepanu juba alates 1990. aastate keskpaigast, tuues näiteks ühes uuringus välja, et 80 protsenti Eesti venelastest saab oma esmase info Vene televisioonist, mille sisu on 85 protsendi ulatuses Eesti suhtes negatiivne.

Meie poliitikud ja meedia pidasid mõistlikumaks teemat eirata ja endale valetada, et integratsiooniga on kõik okidoki. Järeldused, mis nüüd aga tehti, on täiesti jaburad — vaja olevat rohkem toota venekeelset kuid eestimeelset meediat! Kas pole mitte absurdne: selleks, et muuta siinseid venelasi rohkem eestimeelseks, tuleb meil ohverdada eesti keel ja põhimõte, mille kohaselt on Eesti eestikeelne riik.

Ent isegi kui me vaatame mööda asja põhimõttelisest vastuolust meie tegelike püüdlustega, kas keegi tõesti usub, et sellest on kasu? Venelased, kes on kogu elu harjunud tarbima emamaalt pärit meediat, mis hoolimata oma ilmselgest propagandamaigulisusest on tehtud professionaalselt, vahetavad selle kohaliku konnatiigi meedia vastu? Miks nad seda tegema peaks? See on ju nende viimane side nende põlise kodumaaga, nende hingeabi ja lohutus siin vastikus fašistlikus riigis.

Ettepanekud asuda Eestis rohkem tegema venekeelset meediat (justkui teda praegu veel vähe oleks!) vaatavad mööda tõsiasjast, et need venelased, kes soovivad olla osa Eesti ühiskonnast, tarbivad juba praegu siinset eestikeelset meediat. Need aga, kes pole tahtnud peale sojuz´i lagunemist uue keskkonnaga kohanduda, vaevalt muudavad oma harjumusi lihtsalt seetõttu, et neil on nüüd veelgi suurem valik kohalikku venekeelset meediat tarbida.

Oleks ülim naiivsus arvata, et siinne deržaavameelne venelane asub tarbima eestimeelset meediat lihtsalt selle pärast, et see on olemas. Ning kus on garantii, et see tehtav venekeelne meedia tegelikult ka eestimeelne on? Ilma tsensuurita on seda väga raske tagada…

Mida siis ikkagi teha? Esiteks tuleb üle saada poliitkorrektsusest ning üheselt välja öelda: eesti keel on ohustatud keel ning ainus tõeline ohustaja on vene keel. Seega, kaitsmaks eesti keelt tuleb asuda tõrjuma vene keelt.

Kõige lihtsam ja mõistlikum on seda teha rõhudes inimeste rahakotile. Eestis tuleb vene keelele kehtestada erimaks. Telekanalite puhul tähendab see iga sekundi pealt makstavat lisatasu, mis muudaks kõik venekeelsed telekanalid lihtsalt nii kalliks, et normaalne inimene loobub nende vaatamisest. Või kui vaatab, aga maksu ei maksa, siis saab teda juba karistada, nagu iga teist maksudest kõrvalehiilijat.

Trükimaterjalide puhul oleks maks aga tähemärkide või ruutsentimeetrite põhjal välja arvutatud. Kui ikka venekeelse Postimehe iga number maksaks viiskümmend krooni, kaoks tegijatel peagi isu seda välja anda. Kui ikka iga maksekorraldus või maksudeklaratsioon või politseile tehtud avaldus, mis täidetakse vene keeles, maksab asutusele kümneid kroone (mis lõppkokkuvõttes nagunii kuidagi kliendi taskust sisse kasseeritakse), kaob pankadel ja riigiasutustel peagi isu säärast varianti välja pakkuda. Kaovad ka hiigelsuured reklaambännerid, mis kahes keeles midagi kuulutavad, kui selle hind on võrreldes ainult eesti keelsega kolm-neli korda kallim.

Loomulikult leiab mõni, et tegu on diskrimineerimisega. Mille peale tahaks küsida — so what. Ohustatupoolne tõrjuv käitumine ohu suhtes ongi oma olemuselt diskrimineerimine. Ning kas me praegu ei diskrimineeri Eestis erimaksuga näiteks suitsetajaid või alkoholi pruukijaid? Või hasartmänguhuvilisi? Neid on muide tunduvalt rohkem kui kolmandik elanikkonnast. Kui leitakse, et teatud nähtust või tegevust on vaja piirata, kuna ta on ühiskonnale ohtlik või vastunäidustatud, siis on repressiivse maksu kehtestamine õige viisakas ja leebe viis seda nähtust tõrjuda.

Tõenäoliselt hakkavad venelased säärase maksu peale kõikvõimalikes Euroopa Nõukogudes ja OSCE-des laamendama. Arvata võib, et vasakpoolsete pensionieelikutest lääne russofiilsete poliitikute jututubade poolehoid kaldub Moskva, mitte meie poole.

Meie positsioon peaks olema lakooniline: kui miljondendat korda leiab taas tõestust, et EN-i või OSCE tegevus on otseses vastuolu eesti rahvuse püsimise nimel tehtavate pingutustega, tuleb neist vaenulikest organisatsioonidest lihtsalt kaabut kergitades lahkuda. Aeg on hakata enda olemasolu eest seisma, mis sest, et see teistel nina krimpsu ajab.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid