Kes varastab?

Selleks, et turvasüsteeme planeerida ning oma vara või tervist kaitsta, peame me tuttavad olema ohu allikaga, ehk nende tegelastüüpidega, kes meie vara ihaldavad või tervist ohustavad. Vargaid või jämedalt jagada kolme rühma: juhuvargad, elukutselised vargad ja sõltuvuses vargad.

Juhuvaras on selline tegelane, kes üldiselt võõra hõlma ei hakka, kuid kui antakse võimalus midagi vasakule panna ja keegi selle kandikul ette kannab, haarab ta võimalusest kinni.

Kui juhuvaras istub kõrtsis sinu kõrvallauas ja joob õlut, sina lähed korra tualettruumi ja unustad oma rahakoti lauanurgale, siis juhuvaras tõenäoliselt selle rahakoti ka omastab. Juhuvarga riskitaluvus on üldiselt üsna madal ja kui varastatava asja äravõtmine lihtne ei ole, siis tema ennast vaevama ei hakka.

Teine üsna lihtsalt võetav rühm vargaid on professionaalid ehk elukutselised vargad.
Need on inimesed, kes käivad vargil nagu tavaline inimene käib tööl. Miks ütlen, et elukutseliste varastega on asi lihtne? Eks seepärast, et see varas midagi tahab varastada, siis on üsna kindel, et ta selle ka varastab. Ja siin ei loe enam turva- või valvesüsteemide tase. Loomulikult on kuskil see vaeva ja tasuvuse piir, millest üle minnes ei ole varastatava eseme varastamine rahaliselt otstarbekas.
Kui sul on mingi ese, mis on vargusaldis, siis selleks, et professionaal seda ära ei tahaks varastada, pead sa varastamise toimingu väga vaevaliseks tegema. See tähendab üldjuhul seda, et mainitud asja kasutamine on ka sinu jaoks ääretult ebamugav. Professionaalse varga riskitaluvuspiir on üsna madal, mis tähendab seda, et tema ei hakka asjatult riskima ega üldse varastamisega vaeva nägema kui loodetav kasu ei ole piisavalt suur.

Kõige raskem on oma vara ja tervist kaitsta sõltuvuses varga eest.
Need on vargad, kes varastavad oma sõltuvusvajaduse rahuldamiseks ehk näiteks alkoholi või narkootikumide ostmiseks. Sõltuvuses varas on üldjuhul väga kõrge riskitaluvusega sest räägitakse, et valu järjekordse annuse narkootikumi või alkoholi järgi on piisavalt suur, unustamaks vahelejäämise ohu ja varastatud asju müügist saadu raha omavahelise mõistlikkuse suhte. Tulenevalt kõrgest riskitaluvuse tasemest ei löö see tegelane risti ette millegi ees.

Üldiselt planeeritakse turvasüsteeme arvestades kahte esimest varaste rühma. Kui on võimalik tuvastada käitumistavad, on ka võimalik planeerida vastumeetmed. Kui aga vastaseks on nurka surutud ning meeleheitel inimene, ei ole tavapäraseid käitumismudeleid võimalik prognoosida. Sellest tulenevalt on keeruline hästi toimivat turvasüsteemi luua.

Nii juhuvaras kui professionaal on mõlemad kalkuleerivad ning juhinduvad oma tegudes loogikast ja riskianalüüsist. Füüsilisest valust ajendatud varas aga võib varastamiseks kasutada ettearvamatuid meetodeid.
Üks suuremaid probleeme selliste varaste puhul on see, et ei ole harvad juhud, kus vargusest saab käigupealt röövimine, ehk kui vargus toimub nii, et ka sina selle juures viibid. Näiteks tullakse öösel sinu telekat ära viima siis, kui sa ise kõrvaltoas magad. Ning sellise inimesega, kellel puudub visioon kaugemast tulevikust ja ainus asi mis tegevust juhib, on mõte lähiajal toimuvast, mõnuaine ostutehingust, ei tahaks küll kokku juhtuda.

Lisaks varastele peab turvasüsteemi planeerides arvestama õnnetusjuhtumitega, näiteks tulekahju või veeavarii. Meelerahu tagamiseks võib turvasüsteemi lisada paanikanupud, sest kui sinuga midagi juhtub, on sul võimalik turvafirmale teade saata.

Samas peab alati kaaluma, kui palju sa materiaalseid väärtusi kodus hoiad — on ju olemas pangad, kus kindlalt luku taga ning hoiulaekas võimalik oma kalliskive ja rahapakke säilitada.

Iga turvasüsteem algab riskianalüüsist, palju ja mida sa turvata tahad, kes seda ohustab jne.
Igal juhul on iga süsteem alati unikaalne ning soovitusi saab jagada väga üldistavalt.