Televiisor või monitor?
Tänapäevase teleka seest varsti vastuvõtjat ehk seda osa, mis oskab antennikaablist tulevast analoogsignaalist talutava kvaliteediga pildi teha, pole mõtet otsida. Ja miks peakski — pilt tuleb telekasse digitaalse signaalina, kust iganes digiboksist või digitüünerist, ja analoogsignaali varsti enam naljalt õhust ei leiagi.
Praktikas tähendab see, et tehniliselt ei ole vahet, kas oled videoprojektori usku või pead suurt lamedat telekat ainuõigeks lahenduseks — igal juhul on antud seade ainult pildi näitaja rollis. Signaal tuleb telekasse või projektorisse digitaalsel kujul sõltumata signaali allikast, on see satelliidilt kaugelt kosmosest, või meie enda teletornist läbi õhu, või hoopis mööda kaablit saatekeskusest. Mingit signaali analoogist digitaalseks ümbertegemist ei toimu.
Miks see digitaalne signaal siis parem on? Põhiline argument on pildi kvaliteet. Kui peaks seletama, mis asi üldse on digitaalsignaal ja mis asi analoog, siis telekas on vast kõige õigem näide. Analoogsignaal ehk vana telekas näitas mingit pilti kogu aeg — kui antenn oli kõver, oli pilt halb, sibru-säbru täis, hääl ragises ja vahepeal oli pilt värviline, siis jälle must-valge.
Digitaalsignaal ehk digitelevisioon kas on või ei ole. Mingit vahepealset olekut ei ole — nullid ja ühed, ei või jah. Siis kui see pilt on, ehk siis kui signaali kvaliteet on piisav, et informatsioon jõuaks saatjast vastuvõtjani, on pilt ilus. Puhas ja selge, ja hääl ei ragise, ja niimoodi kogu aeg.
Analoog telekas näitas pilti ka siis, kui pool pilti ei jõudnud kohale — siis oli pilt halb või lihtsalt poolik. Kui digitelekas ei saa oma signaali kätte, siis jääb mulje, nagu osa kaadreid oleks filmist välja lõigatud. Ja tegelikult nii ongi, kui näiteks digitelekas vaatab, et hetkel vajaliku kaadri informatsioon kohale ei jõudnud, jäetakse mainitud kaader lihtsalt vahele, ja näidatakse sellest kohast filmi edasi, kust info jälle piisava kvaliteediga saatjast vastuvõtjani jõuab.
Lisaks pildi ja hääle infole on samasse signaali või info osadesse võimalik juurde pakkida muud huvitavat, näiteks telekava, või võimalus valida erinevas keeles subtiitreid.
Ilmselgelt on see osa alles lapsekingades ning juba lähitulevikus näeme, kui palju “huvitavat” ja “väärtusliku” meieni mööda digitaalseid infokanaleid liigutatakse.
Aga nüüd oma põhilise eesmärgi juurde — pange juhtmeid!, vähemalt nii ma olen juba mitu jutujuppi järjest rääkinud ja räägin ka seekord.
Nüüd aga natuke konkreetsemalt ehk mis juhtmeid kuhu panna. Minu üks tõsisemaid küsimärgiga kohti juhtmete paigaldamise seisukohast, on laed. Ehk nagu ma eelmises loos, kas telekas või projektor, seletada üritasin, on seinast laepaneeli sisse kaabli vedamine üsna keerukas toiming, ning vaja sooritada üsna ehituse algstaadiumis.
Millest tulenevalt kõige tähtsam küsimus, kui ma juba seda kaablit vedama hakkan, et aastapärast projektor lakke kruvida, siis mis kaabli paigaldama peaksin. Milline standard peab vastu üks aasta või kauem, ehk tehnikamaailma arengu kiirust arvestades, tohutult kaua.
Selle küsimuse peale vastavad enamus spetsialiste, et tänaseks on juurdunud, ning üsna kindlalt võib väita, et mõnda aega peab vastu standard nimega HDMI.
HDMI — High-Definition Multimedia Interface. Ehk siis kui proovida seda Eesti keeles öelda, kõlaks see näiteks nii: Kõrg-Määratletud Multimeedia Liides. Ja kui ma seda asja nüüd ise vaatan, siis pean tõdema, et las jääda HDMI. See on väga hea lühend.
Poes telekat või projektorit ostes vaata, et oleks HDMI liides küljes, siis on üsna muretu — paar aastat on selle seadmega midagi ikka teha.
Majaehitamise seisukohast, kui on sarnane probleem, et kuhugi vaja juba seinte ehitamise käigus pildinäitamise –vaatamise kaableid panna, pange elektrikaabel ja HDMI kaabel. Need peaks tavalised lahendused ilusti välja vedama.
